Psühholoog Kätlin Konstabel: kuidas lapsega netihügieen sisse seada?

Foto: Vida Press

Kui lapsevanem puutub kokku sellega, et laps on näiteks Youtube’is või muus netikohas näinud midagi sobimatut ja mitteeakohast, on mõistlik viia end kohe kurssi võimalustega, kuidas lapse netisolekut turvalisemaks teha. Saab ju lapse piirata ligipääsu ja teavitada vastavat keskkonda kahtlasest sisust.

Paraku peavad lapsevanemad endale aru andma, et kui ühes kanalis ka olukord kontrolli all tundub olevat, siis tegelikult tuleb ikkagi valmis olla, et laps puutub netis kokku kõikvõimaliku negatiivse materialiga – sellest hetkest alates, kui laps natukegi omaette veebis toimetama asub. Annavad ju oma panuse ka lapse sõbrad-tuttavad, kes neil teemadel arutavad. Vanem lihtsalt ei suuda kogu infovoogu kontrollida.

On mõned üldised lihtsad reeglid, mida vanemad võiks teada, et olukorda paremini hallata.

Lastega võiks veebiteemadel rääkida mitte ainult siis, kui jama majas ja vanem tunneb kohustust moraali lugeda. Internetis toimuv on lastele ja paljudele suurtele igapäevaelu oluline ja tihti tore osa. Kui vahel mõeldakse, et lapse teismeikka jõudes on «rääkimise rong» läinud, siis see on vale – ka teismelistele läheb tegelikult vägagi korda, kui vanem üritab kontakti saada, tunneb tema (neti)tegemiste vastu siirast huvi ja jagab oma mõtteid. Saame lapsega rääkida sellest, et kui klikime nõmedatel linkidel, siis anname sellega märku, et nõmedus pole mitte lihtsalt tore vaid toetame ka mõtet, et nõmetsemisega raha teenida on tore (ja klikkide abil raha ju teenitakse). Arutame lapsega selle üle, mis võiks olla paremad viisid tähelepanu saada ja kas igasugused moodused raha teenida on meie meelest ikka aktsepteeritavad.

Laseme lapsel meile tutvustada tema lemmikkeskkondi, Youtube’i kanaleid jm – ja kindlasti laseme seletada, miks need talle meeldivad. Võime ka küsimustega aidata (kas meeldib, sest on naljakas? sest siis oled sa osavam oma lemmik-arvutimängus? sest sõprade seas on popp?), aga ärme ole hinnangulised, isegi kui meile lapse eelistused totrad tunduvad. Et rahulik suhtumine lihtsamalt tuleks, meenutame enda lapsepõlve tegemisi – kui paljud neist tunduvad mõistlikud ja arukad meile praegu? Mida arvasid neist meie vanemad?

Uisa-päisa keelata ei tasu

Võiksime ka iseseisvalt tutvuda nende kohtadega netis, kus meie laps käib ja vaadata üksi tema lemmikkanaleid. Loeme videote juurde käivaid kommentaare, siis saame aru, mis laadi inimesed neid vaatavad. Võiks tutvustada lapsele ka autoriõiguste teemat – kui muidu tundub see kauge, siis võiks lasta tal mõelda, mis tunne endal oleks, kui ta mõtleks välja mingi vahva tegelase ja siis keegi hakkaks sellest ilma tema käest küsimata filme tegema, raha teenima. Me ei pea pakkuma alati must-valgeid lahendusi ja vastuseid, tähtis on ärgitada last netikäitumise valikute üle mõtlema

Kui mingi kanal või keskkond on meie meelest probleemne, siis võtame lapsega arutada, mis selle asemel võiks sobida. Kui tekib kiusatus ära keelata, siis kindlasti peame selgitama – miks see meie arvates ei ole mõistlik või eakohane. Küsime lapse tundeid-mõtteid ning kui me teame, et ta endast väga meeleldi ei räägi, siis katsetame üldisemat varianti: mida sinuvanused lapsed sellist videot nähes võivad mõelda? Milline see neile tundub? Mida arvavad/arvaksid su sõbrad või koolikaaslased? Koos võiks läbi arutada, mida muud veebis teha – variante on ju nii palju. Laseme lapsel endal öelda, mis on tema huvid ja millised teemad talle võiksid meeldida ja otsime koos vastavat materjali, veebilehti, rakendusi. Vahel võib juhtuda, et laps, kes on seni näiteks vaid meelelahutust otsinud, saab korraga aru, et Youtube’i videote abil võib saada ka targemaks – ja targana saab kaaslaste juures popp olla. Eriti vahva, kui leiab võimaluse saada teadmisi, mis on põnevad sõprade jaoks ja mida oskab hinnata ka õpetaja koolis.

Lihtne reegel

Niipea kui laps üksipäini veebis uudistama asub, võiks kehtida reegel – kui näed midagi, mis on imelik, häiriv või lihtsalt tekitab küsimusi, tule räägi vanematega (eelduseks on muidugi see, et lapse usaldust ei tasuta pahandamisega). See ei pea olema tapmis- või pornovideo, vahel levivad ka erinevad nn väljakutsed, naljad ja laps ei pruugi neist (nt vanuse tõttu) lihtsalt aru saada. Ja kui mingi emotsionaalne video või pilt jääb lapse jaoks segaseks ja seletamata, võib ta jääda sellisena ka pikalt tema meelde kummitama.

Kindlasti peaks rääkima lapsega ka sellest, et emotsionaalseid filme ei maksa enne und vaadata või siis, kui on natuke hiljem vaja mingile muule tegevusele keskenduda. Kui kuuleme korduvalt, et laps tegeleb netis ühe või teise asjaga, sest sõbrad teevad seda ka, siis räägime sellest, et grupi surve võib teinekord panna inimesi tegema väga rumalaid ja ohtlikkegi asju. Õpetame manipuleerimist ära tundma ja seda, kuidas kaaslaste seas end kehtestada ja öelda ei – see on oluline oskus ka täiskasvanuikka kaasa võtta.

Mida kindlasti tuleks vältida, on tehnoloogia, interneti, mõne keskkonna vms demoniseerimine (nutividinad teevad lolliks, internetikasutus hävitab su aju ja on üldse sama, mis heroiin jms). Ei tehnoloogia ega ükski vidin pole iseenesest paha, ikka on asi selles, kas neid mõistlikult kasutatakse. Ehk võib negatiivsest sisust meeleheite äärel olevatele vanematele abiks olla, kui proovida natuke muuta mõtteviisi. Mõistlike piirangute kehtestamise ja netihügieeni sisseseadmise kõrval võiks mõelda ka nii, et ka koleda sisu rohkus pakub võimalust lapsega suhtlemiseks ning maailmaasjade arutamiseks, oma väärtuste tutvustamiseks.