:format(webp)/nginx/o/2017/08/16/6996693t1he38f.jpg)
Nii kaua, kui ma end mäletan, olen ma tahtnud jooksma hakata, kuid kuna see on alati olnud raske, valus ja tüütu, olen löönud käega ja teatanud, et jooksmine, fuhh, see ongi nõme. Sel varasuvel aga otsustasin, et sel korral püüan päriselt, kuna ma tahaks kordki elus kogeda seda pilvesolekut ja kergust jooksus, mida inimesed muudkui kirjeldavad.
Esialgu vaatasin ringi natuke erinevate rakenduste vahel, mis loodud just minusugusele «sohvakartulile» (ing k couch potato), kes ei suuda ega tahagi üle minuti või paari joosta. Jah, just, ma tahtsin hakata jooksjaks, aga ma ei tahtnud joosta! Jooksmine on alati olnud minu jaoks ebameeldiv ja vastik pingutus, ma ei uskunud kõiki neid, kes ütlesid, et pärast mõnda aega rajal tatsumist saabub ühtäkki selline tunne, et sa võid igavesti joosta ja kõik on nii kerge.
Lugesin motivatsiooniks ja inspiratsiooniks kevadel eesti keeles ilmunud Alexandra Heminsley raamatut «Kuidas minust sai jooksja» ning see lükkas ümber nii mõnedki müüdid ja valearvamused, mis minusse aastate jooksul istutatud olid. Otsustasin, et kui ma suudan üle elada 24 tundi kestnud sünnituse, siis kohe kindlasti suudan ma vähemalt 15 minutit järjest joosta – sest just see olla maagiline piir, mil keha lülitub ümber ning sa ei jookse enam anareoobses tsoonis (mis ongi vastik ja rõve ja valus), vaid areoobses tsoonis. Ja just seda tahtsin ma kogeda. Ning erinevalt varasematest pekipõletusprogrammidest polnud mu eesmärgiks kaalulangus, vaid lihtsalt soov ja iha panna oma keha proovile ning teada saada, mida ma suudan teha.
Leidsin suurepärase rakenduse C25K, mille esimesed nädalad olid suurepäraselt lihtsad ja mõnusad. Korralik soojenduskõnd, siis minut jooksu, paar minutit kõndi ja nõnda aegamööda jooksuosa suurendades. Ausalt pean tunnistama, et mitte kordagi ei tundnud ma, et ripuks hing paelaga kaelas. Leidsin ka, et mu tavapärast igavust jooksurajal ei leevenda mitte muusika, mida varem taustaks kuulasin, vaid just põnevad podcast’id – nii saan ma mõelda muule kui jooksmisele ja oodata hetke, mil äpp kõrvaklapis teatab, et aeg on kõndida või taas joosta.
Nädalad lendasid ja mu truuks kaaslaseks oli vaid mu Samsung J7, mis küll on muidu tore telefon, kuid näiteks S Healthi viie kilomeetri jooksuks treenimise kava ei sobinud mulle esmapilgul kohe kindlasti. See oli mõeldud inimesele, kes suudab ja tahab vaheldada kõnnikiirust, kuid mina tahtsin, et asi oleks na-atukene põnevam ja mitte nii aeglane protsess kõndimisest sörgini. Pealegi avastasin ma, et mu sörk on kordi aeglasem kui näiteks mu soojenduskõnd.
Nutikellasõltlaseks
Siis sain katsetamiseks Huawei P10 Plusi ja Huawei Fit nutikella. Asjade omavahel sünkroniseerimine ja tööle saamine oli isegi minusugusele mitte nii tehnovõõrale inimesele kerge väljakutse, peamiselt seetõttu, et ma polnud varem päriselt ühtki nutikella näppinud. Huawei Fit kella on samuti sisse ehitatud lühikäsklused erinevateks spordiprogrammideks, aga mulle need ei sobinud, sest esiteks tahtsin oma kava jätkata ja teiseks olid needki juba mõeldud paremas vormis inimesele. Sama saab öelda Huawei sisseehitatud tervisenõu rakenduse kohta, mille viie kilomeetri treeningplaan tundus heidutav.
Samas sattusin ma praktiliselt kohe sõltuvusse Fiti pulsimõõtjast ning unejälgijast. Mu suurim unelm maailmas on elada ilma äratuskelladeta ning ärgata selle peale, et kell hakkab õigel ajal käe ümber vibreerima – ausalt, pole olemas paremat asja siin ilmas (võib-olla ainult vajadus mitte kunagi alarmi peale ärgata).
Olen ka aastaid olnud hädas uneprobleemidega, seega on minu lahutamatuks öökaaslaseks rakendus Sleep As Android, mis mõõdab ja salvestab mu und ning samuti teab targalt äratada mind kerge une faasis, mil tõusmine valutum. Võrdlesin, kui hästi mõõdab und Fit – on see ju mul käe peal ning peaks teadma paremini, kui palju ma siplen, kui palju liigutan, milline on mu pulsisagedus. Huvitaval kombel oli Fit märksa optimistlikum mu une osas. Oskan panna selle vaid tõsiasja arvele, et Sleep As Android salvestab ka toas toimuvaid helisid ning kui ma peaks norskama või kassid öösel kraaklema, siis Fit seda ei tea, lindistav rakendus aga küll.
Nutikell jooksukaaslasena osutus natuke tüütuks, nimelt kippus ta liiga sageli teada andma, et ma peaks aeglasemalt jooksma. See tähendab, eks see oli temast muidugi kena, aga ma niigi jooksin juba väga aeglaselt ja mu vorm polnudki veel nii hea, et pulsisagedus võiks seal leebes piiris kõikuda. Meeldivaks kujunes värisev märguanne iga läbitud kilomeetri kohta, kuid kuna värises kell ka siis, kui pulss liialt tõusis, siis kokkuvõttes – natuke tüütu. Samas oli ääretult meeldiv avastada, et kui möödunud aastal samal ajal oli mu pulss esimeste rannal kõndimise treeningute ajal pärast 20 minutit kõndimist 179 lööki, siis nüüd, aasta hiljem (arvestades, et talvel jäid treeningud soiku) võin ma järjest joosta kümme minutit ja mu pulss on ikkagi umbes 140 kandis. Suurepärane! (Ja uskumatu.)
Vidinad – abiks või mitte?
Olen ka varem kirjutanud sellest, et nutividinad on toredad asjad – need aitavad luua struktuuri ja motiveeridagi, kuid lõppeks on iga vidin vaid nii tark, kui sa tal olla lased. Kui sa ikka ei kanna toiduäppi sisse grammitäpsusega toitu, mida oled söönud, siis kaal ei alane. Kui sa ei joo ära seda kogust vett, mis vaja, siis su keha kannatab. Ja kui sa ei kuula, mida jooksuäpp sulle ütleb, ei pinguta, vaid lased natuke loodrit ja kõnnid sel ajal, kui peaksid jooksma, siis progress on visa tulema.
Küll aga tuleb tunnistada, et võrreldes mu endise targa «käepaelaga» Polar Loop on nutikell ikka mitu levelit kõrgemal. Polar Loop ei suutnud isegi seda eristada, kui ma ujumas käisin, saati seda trennina lindistada, vibreerimisest ja pulsilugemisest minu mudeli puhul rääkimata. Õnneks aga katki see läkski, nii et praegu mõtlen küll – natuke võiks ju raha koguda ja see nutikell siiski ära osta...
PS. Tänaseks on mu kaheksanädalane treeningprogramm läbi ja endalegi uskumatult tegin ma selle ära ning liikusin kohe edasi järgmise programmi juurde - nüüd on juba sihiks suuta joosta kümme kilomeetrit... Oma progressist (ja raskustest) kirjutan ma aeg-ajalt ka oma isiklikus blogis daki.tahvel.info.
/nginx/o/2021/09/26/14095012t1hd7db.jpg)