Mida teha, kui lapse jonnihoog venib mitmetunniseks?

Foto: Panther Media/Scanpix

«Kuidas paremini lahendada jonne, mille puhul tundub, et miski ei aita? Laps on äsja saanud kolmeaastaseks. Muidu väga vahva ja nutikas, oma vanuse kohta väga jutukas laps. Kuid pole harvad juhtumid, kus ta n-ö keeb üle ja läheb endast välja nii, et me ei oska teda tema emotsioonidega toimetulekus hästi aidata. Meile tundub, et me ei oska, sest jonn võib venida mitmetunniseks,» kurdab vanem Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Sellesse aega mahub pikalt rahulikku peegeldavat käitumist; mõistmise väljendamist; kõikvõimalike oletusi, mis võis valesti minna ja miks tuju pahaks läks jne jne. Kuid laps nagu ei kuuleks meid. Kerib aina hoogu üles, läheb tigedaks ja tuleb käte ja jalgadega kallale, loobib asju, paugutab uksi. Teeb meelega haiget.

Kasutame palju mina sõnumeid nagu «mulle ei meeldi, kui sa mind lööd», «ma saan haiget» jne. Aga see ei jõua talle kohale. Ta saab justkui indu vaid juurde ja jätkab tegevust. Kaissu võtmine ja lohutamine ajab teda veel rohkem endast välja. Nii on olnud alati, et füüsiline lähedus ei ole talle lohutust pakkunud. See on meile arusaamatu ja kurvastav.

Lõpuks oleme nii väsinud (sest selline seisund võib tõesti kesta kuni kaks tundi), et lähme eemale ja laseme tal ennast n-ö tühjaks nutta ja räägime hiljem, mis võis valesti minna ning miks tal tuju pahaks läks. 

Karistamine on meile vastumeelne, niisamuti nagu hääle tõstmine. Kuid oleme antud hetkel abitud, sest loeme palju kasvatusraamatuid ja spetsialistide nõuandeid, püüame nende järgi käituda, kuid see ei näi toimivat.»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Tiina Teska:

«On väga meeldiv lugeda, et toetate oma last tema arengus teadlikult. Usun, et mul ei ole palju teie meetoditele lisada. Mõned mõtted küll tekkisid ja kirjutan need lahti allpool. 

Kolmeaastase lapse puhul on see, et ta on täiskasvanutega eriarvamusel igati normaalne. Seega ei ole võimalik n-ö afektiseisundeid päriselt vältida. Sellisel hetkel on lapse aju ja kogu keha üleujutatud stressihormoonidega. Laps ei tule tõepoolest ise toime. 

Peegeldamised, kuulamised ja vajadusel n-ö sõnade pakkumised on kõik efektiivsed meetodid, kuid paraku toimivad need siiski igale lapsele ja igas situatsioonis mõneti erinevalt. Mõnikord on lapsevanema roll katsetada ja olla loominguline ja mõnikord ka leppida olukorraga või isegi geneetikaga. Kui laps lööb, siis kindlasti ei piisa ütlusest, et mulle ei meeldi. Löömine ja haiget tegemine tuleb lihtsalt selgelt ja vajadusel ka järsult lõpetada. Näiteks võtate käest kinni ja ütlete mitte liiga pikalt: «Ei» või «Ei tohi». Loomulikult peale seda, kui laps nutab, on vanema roll lohutada või kui laps ei talu puudutust vms, siis lihtsalt aktsepteerida ja taluda lapse nuttu.

Nutt ei ole halb. Nutt on inimlik ja normaalne meetod eneserahustamiseks. Kui laps on rahumeelses tujus, siis saate te koos teha kas või toreda patjadest pesa, kuhu minna, kui kurb või kuri tuju peale tuleb. Seal võib olla ka murenukk, kellele oma muresid kurta või keda ise lihtsalt kallistada või õhupallid, mida puhuda (puhumine rahustab). Võite ka vaadata raamatuid ja vaadata ja mõistatada, mis tujus raamatutes olevad tegelased on. Saate arutada, mida näiteks üks või teine tegelane teeb, kui ta tuju rõõmus/lõbus/sõbralik/raske/halb/kurb on.

Negatiivseid tundeid ei ole võimalik vältida. Nendega saab õppida toime tulema. Saate olla ise eeskujuks. Näiteks, kui tunnete end kehvasti, siis ütlete selle välja ja ütlete samuti, mida te teete, et see muutuks. Näiteks: «Nüüd olen ma küll kuri, et mul see tööasi välja ei tulnud. Ma istun natuke omaette ja puhkan/ võtan mõned lonksud vett/ puhun läbi kõrre välja. Siis läheb kindlasti paremaks» või «Olen täna nii väsinud, et see teeb lausa kurvaks. Kas ma võiksin sinu rahunemise pesa kasutada, et puhata?»

Paradoksaalsel kombel suurendab laste vihapurskeid see, kui vanemad on äärmuslikult leebed ja rahumeelsed. Lapsed võivad sellises situatsioonis tunda, et vanem ei võta piisavalt vastutust, et end kehtestada. Kuna piirid on sisemise turvatunde jaoks vajalikud, siis arvab laps, et ta peab need piirid ise kehtestama ja teeb seda ükskõik mis hinnaga. Ta hakkab provotseerima, et lapsevanemad ometi reageeriksid. Lapsevanemad on aga olukorrast hirmunud ja ei oska midagi ette võtta. Laps peab tajuma, et tema arvamus on küll tähtis, kuid selle, kuidas asjad käivad, ütleb siiski lapsevanem.

Soovin teile rahulikku meelt ja loomingulist katsetamist!»