Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Mammu Couture'i printsessimood võlub satside, tikandite ja tülliga

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Maria Tammeorg lendas satsiseelikute sahinal Eesti moetaevasse enneolematu hooga. Juba esimeselt moeürituselt, kuhu Maria omaloodud seelikuga ilmus, tuli ta tagasi hulga tellimustega. Nüüd nihutab Mammu Couture moepiire juba uuel rindel, viies ühena esimestest kõrgmoodi kodumaa metsade ja põldude rüppe. «Ega siis ainult Tallinnas ei ole kleidikandjad, Eesti on meil printsesse täis!» rõõmustab disainer, kelles endaski üks selline kroonikandja peidus.

Mammu Couture’i moemaja ust avades kuulen esimese asjana tillukeste käpakeste krõbinat. Nähtavale ilmub Mia. Mmmm, ja milline Mia! Kui maailmas leidub armsaid ja väga armsaid koeri, siis see teetassisuurune terjerikene on ikka üle mõistuse nunnu! Samamoodi üle igasuguste tavade ja piiride, mõõdutundetult naiselikku printsessimoodi loob tema perenaine Maria Tammeorg – Mammu Couture’i moemaja loovjuht, hing, disainer, tegevjuht, kliendisuhete juht, õmbleja ja tikkija ühes isikus.

«Mia on mul lapse eest,» teatab Maria. «Magab mu padja peal, sööb käest, soovitavalt diivanil lesides. Ta on ikka tõeline printsess mul, üle mõistuse kohe! Tema on siin stuudios kõige tähtsam, alles siis tulevad kleidid.»

"Ideedepuudust ma ei karda. Sellega on nagu muusika loomisega, kui meloodiad juba tulevad su juurde, ei saa need kunagi otsa. Inspireerivaid asju on ju meeletult!" Maria Tammeorg.

Tuleb kohe öelda, et Maria Tammeorg on üks võluvalt isepäiseid nähtusi Eesti moekaardil. Tema lopsakatesse tüllivolangi ridadesse uppuv Mammu Couture eristub põhjamaisest kargusest ja ettevaatlikust hea maitse piiril tippimisest nagu mäslev mägikosk tasase maa rahulikust ojakesest. Moelooja ise aga katab oma kirglikku loomust malbe naiselikkusega. Täpselt samal viisil riietab ta tänapäeva terastugevaid «õrnema soo esindajaid» endiselt printsessideks. On siin vastuolu? Vastupidi – tasakaal. Väikese veetleva vinjetiga, seda küll, aga just see teebki asja põnevaks. Ning naiste maailmas, nagu moeski, pole kohta millegi igava, ootuspärase ja üheülbalise jaoks. Mammule aga tekkis tillukesel Eesti moemaastikul otsekohe oma pitside ja roosidega ehitud nišš.

«Olen alati armastanud ajalugu ja ilusaid kleite, aga ma ei osanud moedisaineriks saamisest isegi unistada,» teatab moelooja siiralt. «Hoidsin ennast ise kinni – et kui sul pole vastavat haridust, ei tunne õmblemist ega moejooniste tegemist… Töötasin stjuardessina Abu Dhabis, kuid igal vabal hetkel kavandasin kleite. Küllap see kuskil veres on, mu vanaema riietas hobiõmblejana terve Koigi küla kaunitare.» Kunstianne käib tõesti geene pidi – Maria ema on kunstnik, vend aga Shishi disainer ja üks omanikke Mart Haber.

Moeplahvatus ühest seelikust

«Kogu mu lapsepõlv koosnes pitsidest-satsidest, noorena olin tohutu fashionista. Leidsin kaltsukast number 37 ajaloolised saapakesed ja magasin, märjad sokid jalas, et oma 39 jalg neisse sisse toppida. Olen alati nõus olnud ilu nimel kannatama.»

Disaineriks saamine kulges Marial siiski enneolematu tempoga. «Läksin Aldo Järvsoo, Tanel Veenre ja Liisi Eesmaa etendust vaatama ja tegin endale ühe satsiseeliku. Kohe kirjutasid sõbrannad, et nemad tahavad ka. See läks nagu kulutuli!» Juba kolme kuu pärast oli soovijaid sedavõrd palju, et Maria jättis põhitöö ja avas stuudio. «Eks alguses oli kõhe küll, investeeringuid oli ju null, aga kirg teha suur. Õige pea kolisime juba kesklinna saja ruudu peale.» Südalinna sisehoovi peidetud stuudio on tõeline printsesside pesa. Pastelsed toonid, pitsid ja satsid, kõikjal lillebuketid, antiikmööbel, kuldraamis peegel. Õhk on täis unistusi ja tüllikahinat.

Tagasi üles