Psühholoog Kätlin Konstabel: aga mis siis, kui kalleid homme enam pole?

Foto: Arne Trautmann / PantherMedia / Scanpix

Hiljuti Briti telekanalil ITV linastunud dokumentaalfilmis printsess Dianast meenutasid tema pojad viimast vestlus oma emaga. Diana helistas neile Pariisist mõni tund enne saatuslikku autoavariid. Poisid olid koos teiste pereliikmetega Balmorali lossis Šotimaal ja pidid kohtuma emaga juba järgmisel päeval. Kui ema helistas, oli poistel sõpradega mängimine pooleli ja nad kiirustasid minema. Kohtutakse ju järgmisel päeval, mis pikalt lobiseda. Nüüd, kakskümmend aastat hiljem, ütlevad nad: oleks vaid aimanud, mis võib juhtuda, kui teistsugune oleks see kõne siis olnud...

Nad pole ainsad, kes nii on mõelnud, kui armas inimene ootamatult sureb. Internetis ringleb ajuti väljavõtteid viimastest sõnumitest, tšättidest. Vaimulikud ja psühholoogid soovitavad raskelt haigetele inimestele, et tehke suhted kallitega korda. Muidu... mida kõike oleks veel tahtnud öelda ja mida oleks tahtnud, et poleks öelnud.

Aga mis siis, kui mõtleks oma kallitele kohe praegu nii? Jah, see võib võtta seest õõnsaks, aga ometi – mis siis, kui me kunagi enam ei kohtu? Kas mulle olulised inimesed teavad, kui väga ma neist hoolin? Või on argipäev ja viimased pisiasjadest tekkinud tülikesed selle teadmise enda alla matnud? Armastuse ja hoolimise sõnu öelda tundub asjalikele inimestele vahel üldse kuidagi seebilik-sentimentaaalne. Me usume, et küllap me lähedased teavad meie suhtumisest, korra sai ju öeldud kallimale seda armastuse-asja ja laps kuuleb vast isegi igal sünnipäeval. Mis sest üle korrata, suuri sõnu odavaks teha. Kui murelik vanavanem palub reisivalt noorsoolt, et helistatagu talle, kui on elu ja tervisega sihtpaika jõutud või tagasi kodukanti saabutud, siis võivad noored tüdinult turtsatada – aga võib-olla terrorirünnakute tõttu ka enam mitte nii väga.

Tõenäosus alati olemas

Tõde on lihtne – alati on olemas imepisike tõenäosus, et isegi kõige tervemad ja mõistlikumat elu elavad inimesed homset päeva ei näe, töölt või lasteaiast koju ei jõua. Kuna see tõenäosus on olemas, võiks oluliste inimestega suhted selged olla. Kas lapsel on kodust iga päev ja kogu eluks kaasa võtta see turvaline ja kindel tunne, et juhtugu mis iganes, ma olen armastatud ja hoitud?  Kui laps läheb hommikul lasteaeda või kooli, kas saadame ta teele teadmisega, et olgu tal seal ees kui tahes keeruline päev, vanemad on alati ootamas? Kas kallim teab hommikul sama – et ma ei pruugi talle päeva jooksul kuumi või supersüdamlikke sõnumeid saata, võib-olla pole aega talle üldse mõeldagi – aga et ma olen olemas ja hoolin? Soovitatakse, et heas paarisuhtes võiks positiivseid signaale, häid ütlemisi ja tegusid olla nii neli-viis korda rohkem kui negatiivseid... Kuidas minu suhtes selle asjaga on?

Ja miks mõelda ainult pereliikmetele. On inimesi, kelle kunagi oleme enda elust näiteks tüli tõttu välja lõiganud. Aeg-ajalt mõtleme, et kui aega saab, võiks vast ühendust võtta ja asjad sirgeks rääkida. Kui guugeldame, siis näeme, kuidas inimene elab ja tegutseb. Internetis, sotsiaalmeedias tekibki liiga kergesti see illusioon, et aega on, inimesed on meie jaoks alati olemas, soovime me neile vaid sõnumi saata. Mõtleme, kellele oleme haiget teinud ja kellele tänu võlgu, keda oleme imetlenud – kas nad teavad seda? Kui ei, siis miks mitte seda öelda. Mida meil ikka karta.

Võib-olla piisab aga, kui endalt küsida kõige lihtsamalt – kui ma mõtlen inimestele enda ümber, suhetele nendega, siis kas mu südames on rahu?