Töötava ema radikaalne ettepanek: teeme suvevaheaja lühemaks!

Foto: Pexels / CC0 Licence

Jah, ma tean, et mu ettepanek on ääretult ebapopulaarne, aga nii ma arvan. Alustaksin siinkohas tsiteerides üht oma sõpra, kes tabavalt suvevaheaja pikkuse kohta ütles, et ega me enam agraarühiskonnas ei ela, kus lapsed tuleb varakult põllule saata. Oma radikaalsest ettepanekust muuta suvevaheaeg lühemaks kirjutab portaalis Minu Pere töötav ema Tiin Käpp, kes kasvatab kahte noort last.

Miks ma arvan, et kolm kuud suvevaheaega on liiga pikk?

• Lastele mõjuks palju paremini kui puhkus oleks jaotatud ühtlasemalt. Pidev tuupimine ja kiirustamine koolis, et jõuaks õppekavaga ühele poole ja siis kolm kuud lebotamist ei ole just mõistlik vahekord.
• Vanematel on teatavasti puhkust ette nähtud üldjuhul kuu aega. Isegi kui ema ja isa võtavad selle üksteise alla, jääb üks kuu puutumata. Mis omakorda tähendab, et ei ole hetkegi, mil pere saaks korraga puhata.
• Jah, see eelmine puudutab loomulikult ennekõike algklasse, kellega oleks hea vabadel päevadel koos kodus olla, kuid ega ka vanematel lastel ei ole kolm kuud jutti midagi mõistlikku teha.
• Vanavanemad on tänases päevas sageli veel tööinimesed (pensioniiga pidavat ju tõusma ja aina propageeritakse nooremalt lapsi saama) või siis juba üpris eakad. Igal juhul ei saa neid üle-ekspluateerida saates lapsed kolmeks kuuks maale pagendusse (juhul muidugi kui vanavanemad üldse maal elavad ja mitte Mustamäel).
• Keeleõppe ja nt korrutustabeli vms suhtes on kolmekuuline auk sama hea kui uuesti otsast alustamine – minu enda suurem laps näeb juba praegu vaeva suuremate arvude korrutamisega, mis tal kevadel tulid ludinal, aga me treenime teda mänguliselt pidevalt.
• Kolm kuud sisukalt (ja loomulikult igavledes, sest see on ju loomingulisuse allikas) veeta on keeruline, nutimaailm tungib üpris kiiresti peale. Kuidas lapsi sellest eemal hoida, kui vanem peab ise tööl olema?
• Suvekuud oleks ideaalne aeg õuesõppeks, meil on ju seda päikest niigi vähe, siis oleks võimalik nautida hetki väljas ning õppida uusi teadmisi teistsugusel moel.

Mis on kolme suvekuu plussid?

• Õpetajad saavad normaalselt puhata – ärge unustage, et pedagoogi töö ei lõpe ega alga lastega koos. Puhkama minnakse jaanipäeval ja tööle tullakse taas augusti keskel, juhtkond veelgi varem.
• 1. september kui kooli pidulik algus, traditsioon, mis kandub tagasi aastaid.
• Palju puhkust päikese all (noh mitte sel suvel, aga ideaalis) – D-vitamiini kogumine ning suurem energiakogus.

Kuidas neid plusse mitte kaotada?

• Jaotada ka pedagoogide puhkus aasta peale, nii nagu ka lastel – kindlasti on meil rohkem kasu pidevalt puhanud ja värskest pedagoogist, kui õpetajast, kes on juuni lõpuks sama väsinud kui tema õpiased. Ega õpetaja ju lühikestel koolivaheaegadel sageli puhata ei saa, siis on tarvis korraldada koolitusi ning teha neid asju, mis on jäänud igapäeva kiiruses unarusse. Kui talvisel perioodil oleks vaheajad pikemad, siis saaks lasta ka õpetajatel sel ajal päriselt puhata.
• 1. septembrit võib jätkuvalt tähistada tarkusepäevana või siis mõelda ümber ning tähistada pidulikult 15. augustit. Kas traditsioon üksnes traditsiooni pärast on mõistlik?
• Palju päikest annab ka palju energiat, et on lihtsam õppida, vastupidiselt pimedale novembrikuule. Kui vaatame aegu tagasi, siis ju ka pimedal ajal mindi vara magama, tehti kergemaid töid, sest valgust oli vähe – ei näinud, aga ka energia tõmmati koomale, seda ei raisatud.

Üks selle idee kommenteerija tõi näitena Prantsusmaa süsteemi, kus on pikem vaheaeg iga seitsme nädala tagant ning kaks või poolteist kuud puhkust suvel. Selline süsteem tunduks mulle palju optimaalsem. Sel juhul jääks ikkagi alles pikk suvevaheaeg, kuid mitte nii pikk, et see oleks juba koormav ning lastele ka igav, ning samas oleks puhkust ka vahepeal.

Mul on raske mõista, miks meile tundub kolm kuud suvevaheaega ilmtingimata vajalik. Sest lastel on vaja koolist puhata… Aga kas see ei näita hoopiski, et meie kool ei ole selline nagu ta võiks?

Kui lapsed nii väga väsivad, et peab lausa kolm kuud puhkama, siis on ehk viga õppesüsteemi ülesehituses, sest oma loomuses on laps loodud õppima. Läbi mängu, läbi harjutamise, läbi katsetamise.

Nii et ehk oleks aeg vaadata küsimusele õige nurga alt – miks meie lapsed üldse nii hirmsasti ära väsivad, et neil kohe kolme kuud puhkust vaja  on? Ja kuidas küll tööinimesed siis ainult ühe kuuga hakkama saavad?

Autor esindab antud artiklis oma isiklikke seisukohti.