Päevatoimetaja:
Heidi Ruul
Saada vihje

Heidi Ruul: kui depressioon sööb hinge seest (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Heidi Ruul
Heidi Ruul Foto: Marit Kuusk

Kui ma eelmisel nädalal teada sain, et Linkin Parki laulja Chester siit ilmast lahkuda otsustas, siis vasardas, või olgem ausad, vasardab siiani mu peas ainult üks mõte – ma saan täielikult aru, miks… Tegelikult mõtlen seda mõtet iga pagana kord, kui kuulen, et keegi on taaskord selle maise põrgu enda jaoks lõpetada otsustanud. Kuid seekord oli äratundmine hoopis suurem, võimsam ning hirmutavam kui tavaliselt. 

Neljapäev. Päeva esimene doos antidepressante hommikusöögiks ilusti ära krõbistatud. Mingisugust isu pole juba mitu kuud – seda kinnitab ka kaalult vastu vaatav number, mis väidab, et kaheksa kilo on selle aja jooksul kuskile kadunud. Ehk siis ei söö, okei, söön, sunnin ennast sööma, kui tunnen, et muidu ilmselt enam püsti ei seisaks. No ja loomulikult söön kohusetundlikult arsti kirjutatud antidepressante – nii hommikul kui õhtul.

Aga neljapäeval sattus minu menüüsse saatuse tahtel lisaks tablettidele ka pudel vahuveini. Tõenäoliselt ka kõige rumalam otsus, mille viimasel ajal teinud olen, aga tehtud see sai. Ma ei mäletagi, millal ma viimati ennast nii kohutavalt tundsin, kui vahetult peale selle joomist. Jõudsin koju, andsin kassile süüa ja istusin diivanile – enam ei osanud üldse mitte kuidagi olla. Halb oli, nii halb. Süda tahtis rinnust või kõrvust või kuskilt välja hüpata ja siis otsustas oma panuse anda ka vana hea paanikahoog.

Mõtlesin, et nüüd on siis minu kord. Kõik need korrad, mil olin oma elu lõpetamise mõttega mänginud, tulid bumerangina minu juurde tagasi. Nüüd see siis juhtubki – iroonilisel kombel sugugi mitte meelega, vaid kogemata. Minu elu viimane vale otsus, mõtlesin sel hetkel. Tundsin, et tahan magama jääda, aga ma ei julgenud silmi sulgeda, sest polnud kindel, kas üldse enam uuesti üles ärkan.

Ja siis järgnes ootamatult täielik ning igati täiuslik rahu. See rahu haaras mind üleni endasse – mõte siit ilmast lahkumisest ei tekitanud minus enam mingit paanikat, vastupidi – see oli igati okei. Mõtlesin kõigile, keda armastan, saatsin neile mägede kaupa häid soove ja sulgesin oma silmad – saagu siis, mis saab.

Teadupoolest on aga juba nii loodud, et umbrohi naljalt ei hävine – ilmselgelt, sest ma olen praegu siin ja panen seda kõike paralleelselt pisaraid pühkides kirja.

Ärkasin õhtul täiesti tuimana üles ja esimeseks asjaks, mida nägin, oli see, et Chesterit enam ei ole. Kui nüüd lõpuni aus olla, siis ma polnud grammigi üllatunud ja sain tegelikult liigagi hästi aru, miks teda enam pole. Sain aru, miks nii paljusid inimesi enam meie hulgas ei ole. Aga mina veel olen ja sina, kes sa seda loed, oled samamoodi.

Ma usun siiralt, et iga inimene sünnib siia hullumeelsesse ja üsnagi pealiskaudsesse maailma kindla põhjusega. Igaühel on oma missioon ja omad õppetunnid. Eesmärgini jõudmine on reeglina pagana keeruline ja õppetunnid tihtilugu ülimalt valusad.

Me ise oleme enda ümber loonud maailma, milles elamine on paljude jaoks äärmiselt suur väljakutse. Maailma, milles valitsevad tühised väärtused ja kus kõik oluline on tegelikult absoluutselt ebaoluline. Maailma, kus on tihtipeale liiga valus elada.

Aimates, kui palju katkiseid hingesid igati ilusa fassaadi taga iga päev sellest elust kümne küünega kinni peavad hoidma, et mitte loobuda….

Ärme loobu,

H.

Tagasi üles