Naine memmepojast: tunnen end mehe ja tema ema kõrval tühise asjakesena

Foto: Vida Press

«Olen elukaaslasega koos olnud ligi neli aastat ja panin kohe alguses tähele, et tema ema kirjutab Skype’is oma pojale pea iga päev ning uurib, mis uudist ja kuidas tal tervis. Väga harvad on juhud, kui ta jätab vahele rohkem kui ühe päeva, tavaliselt kirjutab pojale nii 4–6 korda nädalas. Elukaaslane ei tee sellest mingit probleemi ja kannab emale pea kõik ette, mis siis tema/meie elus toimub. Kui poeg ise üle 2–3 päeva järjest ei ole online olnud, siis ema helistab ja uurib, kas kõik on ikka korras ja miks poeg arvutis ei ole olnud,» kirjeldab murelik naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Mitmeid kordi on välja tulnud, et asju, mida tavaliselt arutatakse peres perenaisega (antud juhul peaksin see olema mina), on mu elukaaslane arutanud oma emaga ja otsus on tehtud vastavalt ema soovitustele ja nõuandele, ilma minuga rääkimata. Vahel ka minuga rääkides tagantjärele, kui ema arvamus on juba eelnevalt käes või siis on minuga räägitud, aga kindlasti ka emalt üle küsitud.

Pea iga asjas – milline korter, milline vaip või padi või pann osta – tahab tema ema alati kaasa rääkida, kommenteerida, kõike teada, saadab ohtralt soovitusi ja linke ning poeg muidugi ise mainib paljusid meie plaane ja pisioste ka oma emale, eelnevalt nagu oodateski, et ema kaasa räägiks, sest ega siis ilma ema arvamuseta saa neid osta. Eriti valusalt mõjus mulle kord, kui me elukaaslasega koos poes olles vaatasime patju ja mõtlesime, milline oleks kõige parem – arutasime ainult paar lauset omavahel ja siis ta võttis ühe padja kätte, vaatas seda mõtlikult ja ütles minust mööda vaadates: «Ma kodus küsin ema käest, milline kõige parem on.» Ma seisin sealsamas kõrval... Kodus otsisin talle kiirelt ise infot ja linke ning soovitasin ühte patja, mis mulle väga hea tundus – aga samal ajal oli tema siiski jõudnud juba oma emaga ikkagi ühendust võtta ja tema käest küsida. Ema saatis täpselt sama lingi, mis mina. Küsisin elukaaslase käest, et miks ta mind ja minu mõtteid ei usalda, vaid kindlasti ka emaga arutama peab – selle peale sain muidugi ebamäärase vastuse, et ma pingutan üle ja ema ju teab.

Kohati mulle tundub, et ma olen see «teine naine» ja pean kõrvale hoidma, kuni mees ja ta ema asju korraldavad. Vahel on tunne, et ka mina olen ema ja poja ühisel heakskiidul valitud. Kui ma tema vanematega esimest korda kohtusin, oli ta oma ema käest omavahel vaikselt küsinud: «Kas mu kallim on selline, nagu sa ootasid?» Ema oli vastanud, et «isegi parem». Selle üle olin muidugi väga rõõmus, aga tundsin ennast nagu mingi kaup, mida ema ja poeg koos välja valisid. Mis oleks siis saanud, kui ma tema emale üldse ei oleks meeldinud? Kas ma täna oleks selle mehe kõrval või oleks mind välja praagitud, sest ema ei kiitnud heaks? Ei tea.

Iga kord, kui ema saab teada (ja loomulikult saab), et poeg on natuke haigeks jäänud, siis ükskõik kui väike see haigus ka on (nt nohu, väike lihasevenitus trennis), siis uurib ta ema iga päev kuni haiguse lõpuni, kuidas ta tervis NÜÜD on, kui palju täpselt palavikku NÜÜD on ja jagab talle elementaarseid juhiseid, kuidas haiguse ajal käituda – ole rahulikult, joo soolavett, maga hästi, ole kodus, ära mine peole, tee kompressi, auru jne jne – nagu mu mehel perenaist ei olekski kodus, kes seda kõike ise samahästi ei teaks, ja nagu ta poeg seda samamoodi ise ei teaks. Ta pahandab pojaga, kui see ikkagi haigena tööl või peol käis, nagu poeg oleks teismeline, kes on koduaresti ajal aknast välja hiilinud (poeg on praegu 35-aastane). Ta ema võtab teda ikka veel nagu last, keda tuleb kogu aeg käekõrval hoida ja kontrollida – ega siis ju poja naine oska nii elementaarsete asjade pealegi tulla, ta ju noor ja rumal – las tema olla niisama mu poja kõrval ilus ja rõõmus, kuni me pojaga koos asjad ära korraldame. Selline tunne jääb minule kõrvalt vaadates, aga mu mees probleemi ei näe. Muide, olen 34 ja ilma oma vanematelt abi palumata elanud ja ise ennast elatanud alates keskkooli lõpust, ka oma ülikooliõpingud maksin ise.

Ka jõulupühade ja suvepuhkuste ajal peame nii meie perega kui ka mehe vend oma perega minema tema ema «hoole alla», kus on väga selgelt ema võtnud eestvedaja rolli – tema teeb söögid, jagab voodipesud, korraldused, kõik laste elus toimuv käiakse läbi ning jagatakse taas koormate kaupa soovitusi, kommentaare ja õpetusi. Mehe vennanaine on minuga samasuguses olukorras ja näha on, et ka tema on minuga samal arvamusel. 

Kõige hullem asja juures on see, et mehe ema on ise psühholoog ja ta ei saa absoluutselt aru, et ta käitub vastupidiselt sellele, mida psühholoogiaraamatutes kirjutatakse. Mina temaga rääkida ei julge, sest see oleks lõpp meie praegustele headele suhetele ja samas mehega rääkimisest ei ole tolku, sest tema probleemi ei näe. Minul aga läheb nii psüühiline kui füüsiline tervis järjest rohkem käest ära ja see teema teeb mulle järjest rohkem liiga. Ema kasutab pojaga rääkimisel väljendeid «pai», «armsad olete», kasutab südametega smiley’sid jne. See kõik on väga tore, et ta meist hoolib ja muretseb, aga tunnen, et seda on rohkem, kui on mõistlik. Abiellume mehega sel suvel ja see oleks ideaalne aeg murranguks ja panna piirid paika, aga mina seda tegema ei peaks (psühholoogia seisukohalt peaks seda tegema poeg) ja mees oma emale midagi öelda ei taha/julge, ta tahab alati «hea laps» olla. 

Mida teha?»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Tiina Teska:

«Küsite, mida teha, sest olete abiellumas, kuid teile tundub, et teie tulevane abikaasa on oma emaga üleseotud. Olete olukorrast tugeval häiritud. 

Oma päritoluperest (ka emast) eraldumine on noorele inimesele oluline arenguline ülesanne. Kuigi see on tähtis etapp iseseisvumise teel, on lahendusi siiski erinevaid. On palju kultuure, kus ema (laiemalt ka esivanemate) roll jääb laste jaoks pea muutumatuks terve elu vältel. Toogem või näiteks Itaalia perekond, kus kõik toimubki nii, nagu ema ütleb. Klassikalises peresüsteemis soovitatakse küll mehel vaadata esimeses järjekorras naise poole ja siis alles ema poole. Ema on pojale mõju avaldanud niigi kõikide varasemate aastate jooksul ja suures plaanis peaks poeg tajuma/ teadma ema võimalikku/ teoreetilist hinnangut olukordadele ilma, et ema otseselt käeulatuses oleks. 

Kuna suhtes olete te ise vastutav oma heaolu eest, siis on tuleks ikkagi mehega vestelda ja öelda, mis teile täpselt ei meeldi. Selleks tuleks unustada tavapärased põhjendused (nii ei ole kombeks…. mees peaks tegema seda ja seda, mina sain ise hakkama….. jne) ja mõelge, mis teid tegelikult häirib, n-ö vaadake endasse võimalikult sügavale. Olge kindlasti valmis konkreetseid ettepanekuid ja kokkuleppeid tegema. Kui te jääte üldsõnaliseks nagu näiteks: «Sa alati, sa pidevalt jne..», siis mõjub see rünnakuna. Rünnak tekitab aga alati vasturünnaku või passiivse endassetõmbumise. 

Kui 35-aastasel mehel on mingil põhjusel vaja ema pidevat sekkumist tema igapäevaellu, siis tõenäoliselt on see põhjus üsna sügav ja seda muuta ei olegi nii kerge, isegi kui ta ise seda soovib. Kuna olukord on delikaatne ja te ei soovi oma tulevase mehe emaga riidu minna, siis soovitan hoiduda üldistustest ja igasugu võimalikest raamatutõlgendustest, mis võivad mõjuda süüdistustena. Hoidke oma meeleolu sellega, et teid on n-ö arvatud sellesse toredasse seltskonda. Kui poeg soovib oma emaga elektrooniliselt iga päev suhelda, siis miks mitte lasta sel toimuda. Kui tuleb ette, mingi konkreetne situatsioon, siis mõelge rahulikult läbi, miks see teid häirib ja kehtestage end läbi mina-sõnumite. Näiteks mehele: «Ma tunnen end halvasti, kui ma ei saa ise otsustada, millise padjaga magada. Seepärast ma valin need padjad.» Mehe emale: «Ma mõistan, et sa väga armastad oma poega ja soovid meile parimat. Ma loodan, et mina olen oma lastele kunagi samasuguseks autoriteediks nagu sina oma pojale. Praegu aga selleks, et oma paarisuhet hoida, jääme me puhkuse esimesel nädalal koju.» Kui te niiviisi ennast tasa ja targu kehtestate, siis ilmselt väheneb ka ema ärevus poja suhtes ja ajapikku muutub teie positsioon selles peresüsteemis. 

Soovin kõike head!»