Kohati mulle tundub, et ma olen see «teine naine» ja pean kõrvale hoidma, kuni mees ja ta ema asju korraldavad. Vahel on tunne, et ka mina olen ema ja poja ühisel heakskiidul valitud. Kui ma tema vanematega esimest korda kohtusin, oli ta oma ema käest omavahel vaikselt küsinud: «Kas mu kallim on selline, nagu sa ootasid?» Ema oli vastanud, et «isegi parem». Selle üle olin muidugi väga rõõmus, aga tundsin ennast nagu mingi kaup, mida ema ja poeg koos välja valisid. Mis oleks siis saanud, kui ma tema emale üldse ei oleks meeldinud? Kas ma täna oleks selle mehe kõrval või oleks mind välja praagitud, sest ema ei kiitnud heaks? Ei tea.
Iga kord, kui ema saab teada (ja loomulikult saab), et poeg on natuke haigeks jäänud, siis ükskõik kui väike see haigus ka on (nt nohu, väike lihasevenitus trennis), siis uurib ta ema iga päev kuni haiguse lõpuni, kuidas ta tervis NÜÜD on, kui palju täpselt palavikku NÜÜD on ja jagab talle elementaarseid juhiseid, kuidas haiguse ajal käituda – ole rahulikult, joo soolavett, maga hästi, ole kodus, ära mine peole, tee kompressi, auru jne jne – nagu mu mehel perenaist ei olekski kodus, kes seda kõike ise samahästi ei teaks, ja nagu ta poeg seda samamoodi ise ei teaks. Ta pahandab pojaga, kui see ikkagi haigena tööl või peol käis, nagu poeg oleks teismeline, kes on koduaresti ajal aknast välja hiilinud (poeg on praegu 35-aastane). Ta ema võtab teda ikka veel nagu last, keda tuleb kogu aeg käekõrval hoida ja kontrollida – ega siis ju poja naine oska nii elementaarsete asjade pealegi tulla, ta ju noor ja rumal – las tema olla niisama mu poja kõrval ilus ja rõõmus, kuni me pojaga koos asjad ära korraldame. Selline tunne jääb minule kõrvalt vaadates, aga mu mees probleemi ei näe. Muide, olen 34 ja ilma oma vanematelt abi palumata elanud ja ise ennast elatanud alates keskkooli lõpust, ka oma ülikooliõpingud maksin ise.