/nginx/o/2017/07/24/6920421t1h5111.jpg)
Kes ei oleks märganud juulikuist pärnapuud, mis õitseb ja lõhnab hullutavalt-magusalt? On paiku, mis täituvad meelõhnaga paariks nädalaks, kui pärnad on oma õiteilu lahti löönud, nagu näiteks südasuvine Tartu, mille kindel tunnusmärk on mesimagus pärnalõhn, mis täidab kogu linnaruumi.
Miks on pärn armastatud linnapuu – sest ta on väga vastupidav, tugev ja varjutaluv puu. Kasvab aeglaselt, aga see-eest võib elada väga vanaks, koguni mitu sajandit.
Linnapärnadeks on enamasti suurelehine ja läänepärn, looduslikult kasvab harilik pärn (Tilia cordata). Kogu Tilia perekonnas on u 25-30 liiki, mis sageli on omavahel segunenud, nõnda et neil on raske vahet teha.
Nimetatud on teda ka niinepuuks – kuna koorest saab väga tugevat niinekiudu. Lõuna-Eestis ja saartel on pärna nimetuseks lõhmus, ainult vanemaid puid kutsutakse seal pärnadeks.
Esimesed pärnad toodi ühena esimestest võõrpuudest mõisaparkidesse juba 16. sajandil. Praeguseni võib leida huvitavaid ja vanu pärnapuid näiteks Luke mõisapargis Tartumaal, Eesti kõrgeim harilik pärn kasvab Valgamaal Sangaste lossi pargis. Tallinnas kõrgub Niguliste kiriku kõrval läänepärn, mis on istutatud 1680. aastal ja mille alla on 1710. aastal maetud katku surnud kuulus kroonikakirjutaja ja Niguliste pastor, baltisakslane Christian Kelch. Eestis kasvab mitmeid hiie- ja ohvripärnasid, mille kaudu on kandunud vana usundiline kombestik ka kaasaega. Pühad puud ehitakse lintide ja paeltega, kandes nii oma soovid puule üle, uskudes nende täitumist. Kohtadest võiks nimetada Vihula hiit Läänemaal, Purtse ohvirpuud Lüganuse vallas, Ilumäe hiiepärna Palmse lähedal, mida austatakse ka tänasel päeval ja kus on kombeks peatuda pulmalistel. Viimase vanuseks olla 450 aastat, ja selle all voolava allika vett peetakse pühaks.
Miks on pärna peetud pühaks puuks ja tema sümboolika
Tema nimetuses on sõna cordata (lad k cor, cordis – süda), mis otsesõnu viitab südamele – ja on ju pärna leht südamekujuline. Pärna pidasid vanad germaanlased ilu, naiselikkuse, graatsia, õnne ja armastuse sümboliks. Eestis peeti ristiusueelsel ajal kohut sageli püha pärna all, seda seostati ju naissoo ja halastusega. Südamekujulise pärnalehe motiivi on sageli kujutatud vanade vappidel.
Pärn sümboliseerib ravimist, rahu, naissugu, halastust, tarkust, viljakust ja igavest elu. Pärna seostatakse Veenuse ja Jupiteriga. Armastuseta ei saa aga ravida ühtegi haigust. Paljude inimeste jaoks on pärnaõied ravimtaime sümbol – seda kogusid juba vanaemad ja esiemad, igas köögis olid kapis lisaks muudele lõhnavatele teetaimedele kindlasti ka pärnaõied, või kui ka muud polnud, siis pärnaõied kindlasti.
Nii mõnegi rahva kultuuris on pärn tuntud ka kui rahvast ühendav puu – kuhu oli kogukonnal kombeks kokku tulla ja juttu puhuda, pilli mängida ja tantsu lüüa, Saksamaal kasvasid Dorflinde (külapärn), või ka Tanzlinde (tantsupärn). Baltisakslaste pärnalembust kinnitavad Eestis just vanal ajal mõisaparkidesse istutatud pärnaalleed.
Rahvameditsiin, saunakombed, pärnaõiemesi
Erinevatel rahvastel on pärna olnud armastatud ja hoitud puu, millega oli väga hea läbisaamine. Kasutatud on lisaks õitele ka koort, lehti ja vilju. Venelased on pruukinud ka pärnamahla, mida on kogutud sarnaselt vahtra või kasemahlaga. Pärnast on valmistatud ka sütt, mida on kasutatud rahvaravis mitmel erineval moel.
Eesti rahvapärimuses on pärnaõitega ravimise märksõnad: haavad, hambavalu, häälevead, kaelahaigus, kopsuhaigus, kurguvalu, köha, külmetus, naistehaigused, neeru- ja põiehaigused, nohu, paise, paistetus, palavik, põletik, põletus, südamehaigus, ussihaigus, vere puhastamine, veresoonte lupjumine, väsimus.
Üldlevinud on, ja seda ka tänapäeval, kuuma pärnaõietee joomine külmetushaiguste korral higistamaajava vahendina, kui on vaja palavikku langetada. Toime on tõhusam, kui lisada ka lusikatäis mustsõstramoosi.
Pärnaokstest, kas õitega või ilma, on valmistatud saunavihtu – neid nimetati naistevihtadeks. Võib arvata, kui hea lõhna sai saunaline pärast tuppa kaasa!
Muidugi ei saa mainimata jätta pärnaõiemett – kui õnnestub meie mesilased põllumürkide eest päästa, saame jätkuvalt parimat mett, kui mesitarud juhtuvad olema pärnapuude läheduses.
Pärnaõied kui ravimtaim – parim palavikualandaja on lõhnav pärnaõietee
Õisi korjama minnes tuleks vaadata, et õied oleksid täiesti värsked ja võimalikult puhtas ümbruses. Linnakeskkonnas, kus pärnaõied võivad sisaldada autokütusest eraldunud pliiühendeid, ei tohiks õisi koguda sõidutee äärest, (nagu ka maanteede äärest), kuid kaugemal teedest ja pargialadel ei ole saaste nii suur, et see õite kvaliteeti väga muudaks. Droog kuivatatakse kiiresti, soojas, see peab olema helekollane ja hästi lõhnav.
Droogis olev eeterlik õli koosneb väga suurest arvust komponentidest, seega on toimeala ka üsnagi lai. Kindlaks on tehtud mõningane mikroobidevastane toime, näiteks mõjub stafülokokile ja kolibakterile; aga ka viirusevastane toime, seega on pärnaõietee joomine külmetushaiguse korral igati asjakohane.
On tehtud ka inhalatsiooni pärnaõieteest ja see parandas oluliselt patsiendi enesetunnet.
Pärnaõietee on näidustatud ka peavalu, migreeni, ärevuse, unetuse, kõrge vererõhu, vereringehäirete, seedevaevuste korral.
Tee valmistatakse tavaliselt 1 sl peenestatud droogist 1 klaasi keeva vee kohta, jäetakse seisma u 20 minutiks, kurnatakse.
Valmistatakse ka alholitõmmist, seda kasutatakse välispidiselt desinfitseeriva vahendina.
Tee sobib ka kurgu ja suuõõne kuristamiseks.
Ettevaatust. Kindlasti ei tohiks pärnaõieteed juua üle kolme nädala järjest, üleannustamise korral võib põhjustada südamehäireid ja pikemaaegsel kasutamisel kurnab organismi. Igasuguse ravimtee liiga suures koguses ja pikaaegne tarvitamine viib organismist välja kaaliumi ja teisi mineraalaineid.
Vältida tuleks seda ägedate südamehaiguste korral, ka rasedad ning rinnaga toitvad emad. Vahel võib põhjustada allergilisi reaktsioone, seega ei sobi ülitundlikele.