/nginx/o/2017/07/21/6913713t1hbccc.jpg)
Kolmanda sajandi eKr Sitsiiliast, Casale Piazzast on pärit kaunis mosiik bikiinides naistest. Ajaloolased on selle pannoo sisu üle tuliselt vaielnud. Osad peavad neil kujutatud mitmesuguste spordiharjutustega tegelevaid naisi pesu kandvateks, teised supel- või spordirõivaid esitavateks. On arvatud ka, et niimoodi käidi avalikus saunas.
Igaühel on võimalik omad järeldused teha, kuid selge on see, et keha paljastamine polnud antiikmaailmas ka naistele tundmatu, ükskõik, kas seda tehti siis sportlikel või tervislikel eesmärkidel. Sarnaseid pilte on leitud ka Pompei väljakaevamistel.
/nginx/o/2017/07/21/6913715t1h041b.jpg)
Tervistav suplus kuurordis
Igal juhul järgnevatel sajanditel ei saa me rääkida mingist supluskultuurist. Naiste keha pidi jääma kaetuks. Kui veeprotseduure ette võeti, siis spetsiaalseid rõivaid selle jaoks vaja ei läinud.
Kuni 19. sajandi lõpus hakati arstide poolt rääkima värskes õhus ja mere ääres viibimise kasulikkusest. Igasuguste peente haiguste raviks hakati määrama kuurortides viibimist ja soojade ilmadega tulid kasuks ka suplusprotseduurid. Selge see, et siis pidid naised mõtlema ka sellele, kuidas paslikult riietuda.
/nginx/o/2017/07/21/6913717t1h33b4.jpg)
Selle ajastu supelrõivad koosnesid lihtsast saržist või villasest kangast üheosalisest kleidist, millel olid väga lühikesed varrukad ja mõnikord avar kaelaauk, tavaliselt aga kurguni ulatuv kaelus. Poolde säärde ulatuva kleidi all olid pahkluudeni ulatuvad rüüsidega püksid või veidi lühemad puhvpüksid. Jalas kanti nööriga kingi, peanupu otsas tanu või sõlmeseotud taskurätikut. Suplemisriiete all kanti ka korsetti, mis oli tol ajastul kohustuslik rõivaese, ja sukkasid. Sukad olid spetsiifiliselt musta värvi. Ebamugav oli kindlasti veest väljatulemine, kui kogu garnituur keha ümber ripnes nagu uppumissurmast päästetud merehädalisel.
/nginx/o/2017/07/21/6913725t1h1803.jpg)
Täiesti erilised olid spetsiaalselt daamide supluseks konstrueeritud supelvankrid. Need olid väikesed puidust kabiinid, mis veeti kas hobustega või inimjõul madalasse rannavette ja kus siis daamid said oma tualette vahetada ja sealt korraks end vette kasta.
/nginx/o/2017/07/21/6913727t1he621.jpg)
Esimesed supeltrikood
1907. aastal šokeeris maailma Austraalia ujuja ja tummfilmitäht Anette Kellermann. Ta oli läinud Bostoni Revere Beach´ile, seljas liibuv varrukateta ujumiskostüüm. See juhtum sillutas teed Ameerika naistele, et võimaldada neil rannas kanda ühes tükis kootud kostüüme ja lõõgastuda ilma piiravate korsettideta. Kuid mustad lühikesed sukad ja kingad jäeti veel jalga.
/nginx/o/2017/07/21/6913745t1h5185.jpg)
20ndatel võib rääkida juba naiste supeltrikoodest. Üheosaline supelkostüüm oli variatsioon meeste omast, horisontaalsete triipudega, ja kandja pidi olema tip-top vormis, et selle selga panemisest unistadagi. Peenikese paelaga liibuva kummist ujumismütsi kasutuselevõtmine ilmestab naiste sportliku vormi arengut.
/nginx/o/2017/07/21/6913747t1h4f37.jpg)
Pärast Teist maailmasõda muutusid ujumistrikood palju elegantsemaks. Rannarõivad hakkasid üha rohkem sarnanema lühikesevõitu õhtukleitidega, mille tõestuseks oli rohke rüüsi- ja kangakasutus. Ujumiskostüüme kanti nii ujumisel kui ka missivalimistel, reklaamides ja filmides.
Pommiplahvatus Bikini atollil
Üheosalise ujumistrikoo kõrval muutusid populaarseks kaheosalised ehk bikiinid, mis mõeldi välja kohe pärast sõda 1946. aastal. Prantslased Jacques Heim ja Louis Reard nimetasid oma loomingu Vaikse ookeani Bikini atollil toimunud tuumakatsetuse järgi, lootes, et see tekitab samasuguse kärarikka paugu kui pommiplahvatuski. Ja niimoodi tõesti need rõivaesemed mõjusidki.
Hollywoodi näitlejad Ava Gardner ja Lana Turner olid esimesed, kes julgesid uusi rõivaid populariseerima hakata. Oma büstiga uhkeldamine oli nüüd aktsepteeritav, kuid naba näitamine veel mitte. Kostüümi alumine osa oli kõrge pihaga ja vahel ka pikendatud säärtega. Ka trikood meenutasid pigem mikromini kleiti. Trikoo alumine serv oli sirge horisontaalse lõikega. Sageli oli püksiosa peale eraldi õmmeldud seelikutaoline moodustis.
/nginx/o/2017/07/21/6913753t1h0fd8.jpg)
Bikiinid kohtasid palju vastupanu kogu Euroopas ja USAs, ning neid ei olnud turul palju. Ajakiri Modern Girl teatas, et «vaevalt on vaja raisata sõnu nn bikiinide kohta, sest see on mõeldamatu, et üks taktitundeline ja moraalinormidest lugupidav tüdruk kunagi hakkaks kandma sellist asja». Esimene samm selle väikese riidekomplekti aktsepteerimise suunas tehti siis, kui prantsuse filmistaar Brigitte Bardot kandis bikiine filmis «Ja Jumal lõi naise» (1956). See linateos aitas bikiinidel populaarsust koguda nii Euroopas kui USAs.
/nginx/o/2017/07/21/6913755t1hcc64.jpg)
Bikiinid saavad aegamööda omaseks
60ndatel muutusid bikiinide püksikud kogu aeg napimaks ja komplekt kogus populaarsust. Seda eriti Ameerika Ühendriikides, kus moodi läksid privaatsed basseinipeod. Neiman Marcuse kaubamaja reklaamis neid kui kümnendi «suurimat asja». Kuid tõeliselt murdis näiliselt konservatiivse Ameerika seltskonna vastupanu alles 1966. aastal linastunud film «Miljon aastat eKr» («One Million Years B.C.») Raquel Welchiga peaosas. Eelistatuimaks naiste rannarõivastuseks jäi siiski trikoo.
/nginx/o/2017/07/21/6913757t1h915f.jpg)
1970ndatel jäid kaheosalistest rannarõivastest alles vaid päris ribad. Pikka aega olid katoliikliku taustaga riikides nagu Itaalia, Portugal ja Hispaania keelatud nn Brasiilia bikiinid, mida iseloomustas eriliselt napp alaosa ja ülaosa rõhutav polsterdatud büst.
/nginx/o/2017/07/21/6913763t1h24b9.jpg)
Päikesekultus
Oma populaarsuse tipule tõusid napid bikiinid 80ndatel. Ihalusobjektiks sai võimalikult päevitunud naisekeha. Tehti kõik, mis võimalik, et nahale jääks võimalikult vähe valgeid laike. Rinnahoidjat hoidsid üleval vaid imepeenikesed paelad ja püksikud meenutasid lausa stringe. Julgemad hakkasid päevitama topless.
Paradoksaalsel kombel muutusid monokiinid aktsepteeritavaks Euroopas, kuid tõrjuti vabameelses Ameerikas. Ujumisriided olid vahendiks keha demonstreerimiseks. Kehakultus oli nii tugev, et lükrast jalgratturipükse, trikoosid ja retuuse kanti nagu tänavariietust, kus rinnahoidja paistis pluusi alt kunstipäraselt välja. Kui senimaani olid moeloojad julgustanud kaheosalisi päevitusriideid kandma igat kehatüüpi naisi, siis nüüd, kui sa polnud just «bikiinivormis», tuli leppida trikooga. Õnneks disainiti neid nüüd igat tüüpi kehavormidele.
/nginx/o/2017/07/21/6913777t1h2595.jpg)
Tänapäeval on kaheosaline ujumisrõivastus muutunud igapäevaseks. Väikesed variatsioonid esinevad igal hooajal ja moeteadlikud neid kindlasti ka järgivad. Bikiinid on endiselt väga seksikad rõivaesemed, kuid nad on kaotanud oma šokeeriva tähenduse. Trikood kantakse peamiselt ainult ujumiseks. Ka missivõistlustel on trikoovoor endiselt klassika, kuigi sellel pole enam mingit pistmist selle rõivaeseme algse ideega.
Kasutatud allikad:
