:format(webp)/nginx/o/2017/07/20/6909605t1h57a9.jpg)
Kui paarisuhtes on probleeme, siis minnakse tavaliselt nõustamisele kahekesi, sest paaril on ühine huvi teha suhe korda. Kui aga pere muretseb lapse käitumisprobleemide pärast, siis enamjaolt reageerib sellele ärev ema, kes pöördub nõustaja poole, et laps n-ö korda teha. Ka Gordoni perekooli pöördub vanemlikke oskusi õppima rohkem emasid kui isasid. Kuhu on selles situatsioonis kadunud isad? Kes vastutab lapse kasvatamise eest? Kellel on tegelikult probleem – kas emal või isal või neil ühiselt?
«On üsna tavapärane, et lasteaiast või koolist võetakse lapse muredega seoses esmajoones ühendust emaga, nagu peaks ainult ema vastutama lapse heade hinnete ja kommete eest. Kuhu jäävad isad? Nemad on iseenesest mõistetavalt välja jäetud nö esimesest ringist, sest nii on kombeks,» selgitab Gordoni perekooli koolitaja ja pereterapeut Kairit Kivimäe Perekeskus Sina ja Mina Facebooki lehel.
«Vabandan siinkohal isade ees, kellel on aktiivne roll oma lapse elus ja kes on endale selle olulisuse teadvustanud. Tihtipeale aga isad ilmselt ei tulegi selle peale, et nende panus on lapse arengule väga oluline.»
Pereterapeudi sõnul näitavad mitmed uuringud, et isa ja lapse lähedane emotsionaalne kontakt mõjutab lapse arengut positiivselt. Tulemuseks on lapse kõrgem enesehinnang, sotsiaalne küpsus, paremad sotsiaalsed oskused, edukus õppetöös, riskikäitumise vähenemine, parem vaimne ja füüsiline tervis. Kui aga ema ja isa roll peres ei ole lapse suhtes tasakaalus, siis võib see dissonants mõjutada lapse toitumisharjumusi ja heas füüsilises vormis püsimist.
«Arvatakse, et eduka isa kohus on pere majandusliku stabiilsuse hoidmine,» nendib Kivimäe. «Levinud on arvamus, et kui isad töötavad palju, siis on nad head isad ja nad ei tulegi selle peale, et nende pikad tööpäevad või nädalate viis kodust eemalviibimine võib lastele halvasti mõjuda, tekitades pingeid nii koolis kui ka kodus. Samas on uuringud näidanud, et isade panus mõjub positiivselt laste arengule ka siis, kui isad on küll töö tõttu kodust eemal, aga nad on lapsega emotsionaalselt lähedased. Lisaks lapsele avalduvale positiivsele mõjule aitab isade kaasamine laste kasvatamise protsessi emotsionaalselt lähendada ka lapsevanemaid omavahel, mis omakorda teeb head nii ema–lapse kui ka isa–lapse suhtele.»
Miks on siis laste kasvatamisesse vähem kaasatud? Kairit Kivimäe sõnul võib vastuseid olla mitu. «Näiteks võib põhjuseks olla kujunenud stereotüübid või et käitumused ja hoiakud on jagatud mehelikeks/naiselikeks. Võib arvata, et praegused isad on oma lapsepõlves kogenud isade emotsionaalset eemalolekut ja tundnud puudust nende kohalolekust ning järgivad seda käitumismustrit ka oma pere elus,» pakub ta välja.
«Tahan siinkohal julgustada kõiki isasid rohkem panustama oma aega ja emotsioone laste kasvatamise protsessi, sest teie võrdselt emadega olete eksperdid oma laste kasvatamise alal, tundes neid kõigist teistest paremini.»
:format(webp)/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)