Naine kurdab: pärast lapse sündi ei taha mees kodus püsida

Foto: Vida Press

«Olen mehega koos olnud üle kümne aasta ja meil on kolmeaastane poeg. Peale lapse sündi on mees nagu liimist lahti ja tal on depressioon. Ta ei tea, mis ta tahab, kuid kodus lapsega kantseldamine ja pere abistamine pole kindlasti need tegevused, mida tehes ta end hästi ja õnnelikult tunneb. Tal on palju hobisid, mis lahutavad ta meelt ning nendega tegeledes ta tunneb end hästi,» kirjeldab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Kuigi ta saab palju vabadust, ei ole see piisav, et tunda end sisimas õnnelikult ning see väljendub ka kodus olles. Kui teeme midagi ühiselt (minu algatusel - kuigi tihti on ta minu ettepanekutega nõus), ei tunne ma, et ta oleks rahul, veel vähem õnnelik. Ta on kergesti ärrituv, tujukas ja sel hetkel kindlasti mitte lõbus kaaslane. Tihti tunnen, et ta on ärrituv sellepärast, et veedab meiega aega kohusetundest, aga hing tahaks teha muud. Loomult on ta hea inimene, aga väga mõjutatav ehk tõmmatav-tõugatav. 

Tunnen end selles suhtes andja poolena ja vastu ei saa midagi. Mina tegelen lapsega, majapidamisega, söögi tegemisega ning käin tööl. Mees ei teeni ka nii, et tema poolt oleks materiaalne vastutus. Raha planeerimisel olen temast oluliselt tublim ja tunnen, et mina pean enda peal kandma ka vastutust pere materiaalse turvatunde eest. 

Ise arvan, et mehe selline käitumine on tingitud tema rahulolematusest enda vastu ja teadmatusest, mis ta elult tahab. Seetõttu ta üritab koguaeg oma meelt lahutada ja liikvel olla, sest kodus olles igapäevaelu juures tunneb ta end masendunult ja seega ka käitub negatiivselt (just suhtumise poolest). Olen väsinud olemast tugev pool, kes hoiab end selle juures vaos ning mõtlen tihti, et ma ei jõua ja ei suuda. Oleme korduvalt ka tülitsenud, kui räägin, mis ma tunnen. 

Kuidas ma saaksin oma depressioonis meest aidata nii, et ma ise end ära ei lömasta, vaid saan ka tunda, et suhet hoiavad koos kaks inimest? Sest tahaksin väga elu veeta ühe inimesega ja omada lapsi ühe inimesega.»

Vastab psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja Õnne Aas-Udam:

«Viimase kolme aasta jooksul on teie paarisuhe muutunud - perre on sündinud laps, mees on muutunud rahulolematuks, kergesti ärrituvaks ja ei tunne end perega koos tegutsedes hästi. 

Arvate või teate, et partneril on diagnoositud depressioon? Siin on suur vahe. Depressioon on tõsine meeleoluhäire, mis vajab nii psühhiaatri abi, medikamentoosset sekkumist, kui ka psühhoteraapiat. 

Teisalt võivad nimetatud sümptomid kirjeldada ka mehe psühholoogilist kriisi, kuna toote välja, et just peale poja sündi on toimunud muutused: teil on koos seljataga pikk paarisuhe, perre sündinud laps muudab alati ka mehe-naise suhteid jne. 

Samuti olete rahulolematu enda rolliga peres, kus kõik vastutus, nii materiaalne kui kodu korrashoid on teie õlul. 

Saan aru, et mureteemasid on mitmeid ja olete püüdnud neid ka omavahel avada ning rääkida, mida tunnete ja vajate, mis aga ei ole senini kahjuks õnnestunud.

Mis võib olla ebaõnnestunud vestluste üheks põhjuseks, siis enamasti lähevad sellised jutuajamised väga emotsionaalseteks ning kiputakse teineteist süüdistama. Teise osapoole juttu võetakse kui etteheiteid ja rünnakut iseenda pihta ning seda on raske taluda.

Mis aitaks? Võiksite edaspidi kasutada tõhusat suhtlemistehnikat - kuulamisoskust, mille käigus üks paariline räägib (mina-keeles, ehk siis mittesüüdistavalt). Kirjeldades probleemolukorda või -käitumist; mida tunnete, mõtlete sellest - ja teine kuulab (ei sekku, ei hakka kuuldut ümber lükkama ega end õigustama). Järgnevalt sõnastab kuulaja paarilise öeldut - kuidas räägitavast aru sai, mõistis. Rääkija jätkab, nii kaua kui oluline on öeldud ja kuulaja sõnastab kuuldu tagasi. Kui rääkija tunneb, et temast on tõesti aru saadud, annab ta kõneleja rolli partnerile üle ja protsess kordub - nüüd keskendudes teise osapoole selgitustele, arusaamadele, seisukohtadele jne. Ning kuulaja rollis olija vaid peegeldab kuuldut - eesmärgiga teisest inimesest tõeliselt aru saada. 

Kui tunneme, et oleme ära kuulatud ja mõistetud, suureneb võimalus, et erimeelsused vähenevad, ning võivad isegi laheneda (kui mitte kohe, siis aegamööda, teemadega tegelemine võtab kindlasti aega enam kui üks kord).

Tutvustage oma abikaasale seda kõneleja-kuulaja tehnikat ning rääkige - siiralt, süüdistusteta, enda eest. 

Kuna te nimetate, et tahate seda suhet jätkuvat, ent ei jakse sellisel moel enam jätkata (igapäevased tülitsemised, partneri rahulolematus, teie rahulolematus muutunud suhtega), siis saan soovitada vaid kiiret otsuse vastuvõtmist - otsida abi väljastpoolt. Toeks saavad teile olla paari- või pereterapeudid.»