Tosin kõige veidramat kuninglikku sünnitusrituaali läbi ajaloo

Sünnitustoolil sünnitamine. Aasta 1513, puulõige Foto: AKG Images / Scanpix

Tsivilisatsiooni alguspäevadest saadik on kuninglikud perekonnad olnud erilised – nad elava tavainimestest kõrgemal, naudivad privileege ja võimu, mis enamikule meist kättesaamatuks jäävad. Ning kuigi kuninglik võim on muutunud peamiselt sümboolseks, pole rahva uudishimu raugenud. Sünnitamine on aga läbi ajaloo olnud miski, mis on kuninglike emade jaoks olnud täidetud kõige veidramate kommete, rituaalide ja ebausuga.

Kuninganna sünnitust jälgis kuni 200 inimest

Kuningliku järglase sündimine polnud igapäevane asi, see oli poliitilise tähtsusega sündmus, mis võis otsustada terve rahvuse saatuse. Seega polnud muidugi tegemist privaatse asjaga, vaid avaliku huvisfääri kuuluva sündmusega. Kas sünnib poiss? Tulevane kuningas? Seetõttu pidi kuninganna sünnitama lugematute tunnistajate silme all, et välistada igasugune pettus ning et oleks kindel, mis soost laps sündis. Aastal 1778 oli kuninganna Marie Antoinette’i erakambris tema sünnitust tunnistamas 200 inimest. Stseen olnud nii pingeline, et kuninganna minestas, sest tal ei jätkunud inimestest pungil toas lihtsalt õhku, kirjutab Ranker.

Püha Edmundi, East Anglia kuninga sünd. Ta sündis aastal 841 Nürnbergis, kuid pildil on kujutatud tüüpilist 15. sajandi Inglise sünnituskambrit Foto: Mary Evans / Scanpix

Kuninganna kambrid olid ehitatud põhimõttel «tagasi üsasse»

Umbes kuu enne eeldatavat sünnitustähtaega pidi kuninganna oma kambrisse tõmbuma. Sellele eelnes pikk pidulik protsessioon, mil ootav ema rahvahulkade eest läbi kanti. Tegu oli ametliku üritusega, mis märkis kuningliku sünnitusprotsessi algust. Protsessiooni lõpus võttis kuninganna paar lonksu veini, et lõplikult oma kambrisse tõmbuda.

See polnud aga just meeldiv sündmus, kuna kambrid olid pimedad, valgust ja õhku lasti sisse jaopärast, voodit ümbritsevad kardinad olid täis riputatud pühapilte, mis kõik pidid ema ja last kaitsma. Ideeks oli luua üsasarnased tingimused, et kuninganna saaks sünnitada täielikus rahus ja vaikuses. Hoolimata aastaajast lõõmas kaminas lõke ja kui rasedal suitsust ja pimedusest süda pahaks läks, süüdati mõned küünlad. Kui sünnitus aga algas, avati kõik uksed ja aknad, ka kapiuksed, juuksepalmikud jne, et protsessi kiirendada. Naised laulsid kuninganna ümber mantraid ja lugesid palveid, et sünnitajat rahustada.

Gaius Julius Caesari sündimine keisrilõikega Foto: AKG Images / Scanpix

Usuti, et valulik sünnitus on karistus pärispatu eest

Tänapäeval nähakse sünnitust kui perekondlikku rõõmusündmust, kuid see pole alati nii olnud. Arvati, et sünnitus peabki valus olema, kuna Piiblis ütles Jumal just seda. Pühendunud kristlaste arvates on valu karistuseks pärispattu langemise eest. See on ka peamine põhjus, miks valuvaigistitele viltu vaadati ja seda ka monarhide seas. Seega ei jäänud neil muud üle, kui sünnituse ajal krutsifikse pigistada ning öösärkidesse palvehelmeid peita.

Prints Edwardi, hilisema kuningas Edward VIII sünd aastal 1894 Foto: Mary Evans / Scanpix

Kuninglikud naised hakkasid end ise tuimastama, kasutades nii kloroformi kui kokaiini

Sünnituse valu polnud aga teatud elustandardiga harjunud kuningannadele muidugi tervitatav nähtus ning nii mõnigi neist hakkas otsima olukorrale leevendust. 19. sajandi alguses alustas kuninganna Victoria (kes sünnitas üheksa last) kampaaniat, et muuta sünnitus valutumaks. Oma kaheksanda poja, prints Leopoldi sünni ajaks leidis ta arsti, kes leevendas piinu kloroformiga. Victoria kirjutas hiljem: «Õnnistatud kloroform, leebe ja mõnus abivahend.»

Kuid muidugi polnud valuvaigistite küsimine lihtne ülesanne, kuna moraalselt usuti, et naised peavadki sünnituse ajal kannatama. Pärast kuninganna Victoria edusamme aga hakkasid teisedki kuninglikud naised sünnituse ajal küsima Anaesthesia de la Reine’t ehk teisisõnu eetrit. Muutumine mõtlemises ei parandanud aga olukorda mitte ainult kuninglike peade ja emakate jaoks, vaid ühtlasi avas uue suuna arstiteaduses. Arstid hakkasid emadele pakkuma kõiksugust kraami: lämmastikoksiidi, hiniini, oopiumi ja isegi kokaiini. Sajandi lõppedes oli kuningliku naise kuvand muutunud: nüüd nähti neid kui õrnasid ja delikaatseid lillekesi, kes ei suutnudki sünnitusega ilma hakkama saada.

Makedoonia kuninga Aleksander Suure sünd aastal 356 Foto: AKG Images / Scanpix

Ämmaemandad pidid vanduma, et ei varasta platsentat ega kasuta seda nõidumisel

17. sajandi keskpaigani peeti kuninglikke sünde ainult naistele mõeldud üritusteks, kus olid abiks nii toateenijad kui ämmaemandad. Neid naisi peeti «Jumala õdedeks» ning nad olid kaitsejad ja teenijad, ühtki meest ei lastud ligilähedalegi.

Tol ajal polnud moodsat tehnikat, seega usaldati vaid juba sünnitanud naiste või sünnitust vastu võtnud naiste kogemusi. Arst kutsuti appi vaid juhul, kui olukord väga käest läks, ämmaemandad olid põhitegijad. Kuna nende kätesse usaldati aga tulevase monarhi elu, pidid nad olema väga usaldusväärsed. Seega pidid nad enne ametisse astumist andma vande, milles muuhulgas lubati, et nad ei varasta platsentat või nabanööri, kuna neid sai kasutada nõiduses.

Matriarhaat valitses sünnitustoas seni, kuni 19. sajandi keskpaigas nõudis prints Albert, et ta saaks oma naise, kuninganna Victoria sünnituse juures olla. Kuninganna tervitas perekonna tuge avasüli.

Sünnituse ajal läbi viidud rituaalid kindlustasid beebi soo

Keskaegsed teadmised naiste reproduktiivsüsteemist olid... noh, keskaegsed. Paljud inimesed (peamiselt mehed) uskusid, et naiste suguorganid on lihtsalt meeste omad, aga pööratud tagurpidi. See lubas neil naisi oma alamatena käsitleda, sest nad polnud ju «päriselt mehed», vaid meeste vähemväärilisem versioon.

Üllatuslikult ei olnud selle uskumuse kõrval väga hästi selge, kuidas lapsed tulevad. «Valest soost» lapse sündimine oli alati ema süü, mehe spermas rolli ei nähtud. Usuti ka, et lapse sugu saab mõjutada rituaalidega, medikamentidega ja söödud toitudega. Oldi kindlad, et beebi sugu pole kindel enne, kui ta on täiesti sündinud, seega sai seda viimase hetkeni veel mõjutada.

Ebasanitaarsed tingimused olid surmavalt ohtlikud

Keskajal oli arusaam puhtusest üsna algeline. Isegi kõige rikkamad kuningannad sünnitasid väga ebasanitaarsetes tingimustes, mis tõi kaasa tõsised terviseriskid nii emale kui lapsele. Haigus, mida tunti nime all puerperaalpalavik – reproduktiivorganite septiline infektsioon – oli väga levinud ja lõppes alati ema, vahel ka lapse surmaga. 16. sajandil suri sellesse näiteks Jane Seymour, jättes leseks kuningas Henry VIII. Ta muidugi parandas kiirelt selle olukorra.

Haiguse ennetamiseks segati kokku üsna jälk mikstuur, mis koosnes munast, koorest, pudrust ja alkoholist. See pidi ema jõudu sünnituse ajal säästma. Ning ega alkohol valu osas ka just kahjuks ei tulnud.

Kuningas Henry VIII lastetuba - Jane Seymour ja nende poeg, prints Edward, aasta 1538 Foto: AKG Images / Scanpix

Kuninglik ema ei tohtinud oma lapse ristimisest osa võtta

Pärast kuninganna protsessiooni, kambris sünnituseks valmistamist ja lõpuks sünnitamisega hakkama saamist oodati kuningannalt, et ta püsiks veel mõnda aega peidus, enne kui peeti kõlbulikuks teda taas rahvale näidata. Laps viidi aga rahva ette koheselt, tähistati tema ristimist, kuninglikul emal aga luba seal viibida polnud – nimelt oli ta veel «ebapuhas». Enne oma kuninglike kohustuste juurde tagasipöördumist pidi ta ootama kuus nädalat eraruumides, siis viidi ta kirikusse, kus teda taas õnnistati. Selline «puhastamine» oli hädavajalik – oli ju sünnitus sedavõrd räpane protsess.

Nad kandsid spetsiaalset rasedakorsetti

Et kindlustada järglase ohutu sündimine, disainiti kuninglikele emadele spetsiaalne rasedakorsett, mis pidi leevendama sünnituspiinu ning mida isegi teinekord Jumala poolt õnnistati. Selle kuningliku riideeseme ajalugu ulatub tagasi 13. sajandisse ning seda on mitmetes ajaloolistes tekstides mainitud. Kui Henry III rase kuninganna Eleanor hakkas sünnitama nende neljandat last, kandis ta korsetti oma poja Edmundi kaitseks.

Hispaania kuningas Alfonso XII surivoodil järglaseta, kuid tema kuninganna Maria Cristina on rase ja sünnitab peagi tulevase kuninga Alfonso XIII. Aasta 1885 Foto: Mary Evans / Scanpix

Kuninglikud emad ei pruukinud rasedusest enne viiendat kuud teadlikudki olla

Kuigi kuninglikud sünnitused leidsid tihti aset publiku ees, oli rasedus kui selline jätkuvalt salapärane protsess, mida kardeti. Sünnitus oli riskantne, nii rikkad kui vaesed emad pidid olema valmis, et see lõppeb surmaga – ning nii juhtus enamal kui kolmandikel kordadel.

Enamik naistest ei teadnud rasedusest enne, kui alles viienda raseduskuu paiku hakkasid õrnu liigutusi tundma. Rasedusteste polnud, seega panustati teistele meetoditele. Näiteks hinnati võimaliku raseda uriini: kui see oli kollakas pilvja konsistentsiga, tähendas see rasedust. Ka võidi jätta nõel uriini sisse – kui see rooste läks, on tegu rasedaga. Samuti oli meetodiks uriini ja veini segamine, mis pidi rasedust näitama.

Kuulujutud olid kuningliku ema suurimad vaenlased

Ja isegi, kui kõik läks hästi ning sündis terve (meessoost) järglane, võis ikkagi kuninglikku perekonda nii mõnigi probleem kummitada. Kui kuningas James II naine Mary aastal 1688 poja Jamesi ilmale tõi, lokkasid mööda riiki kuulujutud, et ta polnudki tegelikult rase ning et ta püüdis rahvast lollitada, smugeldades beebi oma kambrisse läbi salajase ukse. Teised kõlakad kinnitasid, et sündis surnud beebi ning nad vahetasid selle lihtsalt elava vastu. Tagantjärele teame, et kuulujuttude põhjuseks oli tõsiasi, et James sündis katoliiklasena, kuid sellest piisas – hiljem kaotaski ta oma õiguse kroonile, mis läks kuningas William III kätte aastal 1689.

Tüüpiline kingitus rasedale oli «sünnituskandik»

Renessansiaegsed kuninglikud emad said tavaliselt kingituseks «sünnituskandiku», mis olid kaunistatud piltidega piiblisünnitustest ning täis kuhjatud isuäratavaid roogasid alates kanasupist lõpetades lihaga. Kui rase oli söögi ära söönud, riputati kandikud seintele ning neist said kuningliku pere hinnatud väärisesemed.