«Mina emana ei osanud üldse kuidagi reageerida. Tütre isa oli maruvihane, olles valmis kohapeal tütrele rihma andma. Mul õnnestus abikaasa siiski ümber veenda, et 13-aastast rihmaga enam targaks ei tee.
Pidasime abikaasaga nõu, ega osanudki midagi välja mõelda. Püüdsime tütrega rahulikult rääkida, selgitada välja miks nii juhtus ja mida ta ise sellest arvas. Tütar nuttis, meie olime suhteliselt endast väljas....
Lõpuks määrasime suvevaheaja lõpuni koduaresti, aga tegelikult me ei tea, mis oleks õige, mis vale! Suvel on reaalselt väga raske koduaresti kontrollida ja mis saab siis, kui ta seda korraldust eirab? Ehk oskate nõu anda kuidas edasi käituda?»
Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Marge Vainre:
«Kindlasti mõjub lapse toime pandud vargus tõsise hoobina. Kuigi tüdruk on igati tubli, piinlik ikkagi. Küllap ka palju mõistetamatut – kuidas nii sai üldse juhtuda? Vahel näib ootuspärasem see, et poest näppavad need, kes muidu ka käituvad-õpivad halvasti. Ometi ei pruugi see nii olla. Niisiis ka igati korralik ja tubli tütarlaps võib teha midagi lubamatut ja nüüd ongi oluline, et juurdlete, miks ja kuidas nii on läinud.
Vahel on nii, et vargus pole lihtsalt vargus, st peamine ei pruugi olla see, et seda asja oli vaja ja raha polnud, vaid põhjus võib olla ka muu. Seda, kuidas nii juhtus, on võimalik teada saada, kui tüdruk usaldaks ja julgeks rääkida. Võimalik, et olulist rolli mängisid ka omavahelised suhted sõbrannadega, kellega ta koos oli, vahel võib olla tõukejõuks millegi tõestamine, vahel hoopis kartus tõrjutuks jääda, heakskiitu mitte pälvida jne. Vargus võis olla ka vahend millegi muu saavutamiseks, mitte eesmärk omaette.