Psühholoog Kätlin Konstabel: kes kontrollib minu elu?

Foto: Vida Press

«Minust ei sõltu suurt midagi, lõpuks lähevad asjad ise kas korda või siis metsa. Mina ei saa midagi parata, ootan ja vaatan, vast veab.» Kuidas selline mõtteviis tundub? Kas tuleb tuttav ette? Või pigem arvan siiralt ja südamest, et saan ise oma elusündmusi suunata, olen ise oma õnne sepp – kui vaid pingutan ja viitsin?

Rohkem kui pool sajandit tagasi avaldas Ameerika psühholoogiateadlane Julian Rotter artikli ühest mõtlemisviisi eripärast – kontrollkeskmest. Nimelt erinevad inimesed selle poolest, kuidas nad nendega toimuva põhjustesse suhtuvad. Ühed arvavad oma elus aset leidvate sündmuste puhul, et tulemus on seotud nende enda käitumise, pingutuse või isikuomadustega – sellist mõtteviisi nimetatakse seesmiseks kontrollkeskmeks. Teine variant on arvata toimuva põhjusi peituvat juhuses, õnnes, saatuses, teistes inimestes ja võibolla üldse mõelda, et ega polegi võimalik elus ettetulevat ennustada. Selline mõtteviis iseloomustab välise kontrollkeskmega inimesi. Kui midagi läheb elus hästi, siis seesmise kontrollkeskmega inimesed kiidavad ennast (pingutasin, võtsin end kokku, olin tark/kaval/vahva/hea välimusega). Välise kontrollkeskmega kaaslased rõõmustavad aga soodsate olude üle (ülemus/õpetaja/elukaaslane oli tore, ilm ilus, majanduses on ka tõusutrend). Kui asjad lähevad halvasti, siis süüdistavad esimesed ennast, võtavad vastutuse, ja teised kõike muud peale enda – sest endast nende meelest ju suuremat ei sõltu, seega pole negatiivse märgiga sündmused ka nende süü.

Aastakümned uuringuid on näidanud, et seesmine kontrollkese on üldiselt seotud parema elus hakkamasaamisega. Seesmise kontrollkeskmega inimesed on näiteks paremad ja teadlikumad tervise eest hoolitsejad ja tõbistena tulevad haigustega paremini toime. Kui seesmise kontrollkeskmega inimesed sattuvad kehvadesse suhetesse, siis nad üritavad kas neid parandada või lahkuvad suhtest, väline kontrollkese paneb aga teinekord leppima isegi vägivaldse paarisuhtega. Kooliedukus ja heaks juhiks olemine on samuti seotud pigem seesmise kontrollkeskmega, samuti kipuvad just seesmise kontrollkeskmega inimesed olema ühiskondlikult aktiivsed – nad usuvad, et nad saavad ka maailmas üht-teist paremaks muuta, neist sõltub midagi.

Vanemarolli osas on leitud, et seesmise kontrollkeskmega vanemate lastel on vähem käitumisprobleeme ja lasteaias-koolis saavad nad paremini hakkama. Enamasti  ei selgu neist uuringutest aga, kas vanemate mõtteviis aitab kaasa laste probleemide tekkele või ongi keerulisema temperamendiga laste vanematel abitum tunne, et ega neist lapse toimetulek väga sõltu.

Eneseusk teeb paremaks lapsevanemaks

2017. aasta aprillis avaldati ajakirjas Frontiers in Psychology uuring, mis võiks lapsevanemaid ja lapsevanemaks saada soovijaid enda suhtumise üle aga rohkem mõtlema panna. Nimelt küsiti selles uuringus 14 500 last ootava briti naise ja nende kaaslase käest küsimusi sellesama kontrollkeskme kohta. Seejärel, peale lapse sündi, uuriti nelja aasta vältel korduvalt seda, kuidas lapsel ja vanematel läheb – kuidas on lood söömise, une ja jonnimisega ning kuidas vanemad erinevate probleemidega selles vallas toime tulevad.

Tulemused on ühesed – vanemate ellusuhtumine on väga tähtis. Mida rohkem vanemad uskusid enne lapse sündi, et nad ise ei kontrolli väga seda, mis elus juhtub – st neil oli väline kontrollkese – seda rohkem probleeme kõigis kolmes uuritud valdkonnas (uni, toitumine, jonn) mitme aasta vältel lapsega oli. Seesmise kontrollkeskmega vanemate käitumisele oli iseloomulik teadlikkus ja püsivus  – nad ei teinud lapsele seatud reegleid iga päev ümber, nende suhtlemisviis lapsega oli stabiilsem – ja samas olid nad lapse muutunud vajadusi arvesse võttes valmis olema paindlikud. Nad ei lähtunud sellest, mis kas neile või lapsele kohe mõnus oleks – kui see oli vastuolus heaoluga pikemas perspektiivis. Ka külastasid nad enne sünnitust rohkem perekooli kursusi, eelistasid rinnaga toitmist ja olid rohkem hooles, et laps saaks õigel ajal vaktsineeritud. Oluline oli mõlema vanema hoiak – kui isad olid välise kontrollkeskmega, mõjutas see teistsuguse suhtumisega emade käitumist ja lisaks olid seesmise kontrollkeskmega isad palju sagedasemalt ka sünnituse juures. Vanemad, kellele oli omane mõtteviis, et neist endist sõltub elus päris palju, otsisid vanemluse ja laste arengu kohta infot, nad olid palju edukamad lapsele kindlate söögiaegade-reeglite ja unerutiini sisseseadmisel. Kuigi jonnihoogusid oli kõigil lastel, olid suured erinevused selles, kuidas lapse jonnile reageeriti. Seesmise kontrollkeskmega lapsevanemad üritasid rohkem lapse meeleoluga tegeleda (kallistasid last, juhtisid tema tähelepanu kõrvale jne), välise kontrollkeskmega vanemate puhul oli aga tõenäolisem, et nad kas käratasid lapsele või andsid ka laksu – tegelesid jonni kui ebameeldiva tagajärjega.

Kui sellised tulemused võivad oma lihtsuses hirmutavad tunduda, siis on ehk kasuks teadmine, et oma mõtteviisi – kuidas tunda, et meie elu on rohkem meie kontrolli all ja ei sõltu peamiselt välistest jõududest või õnnest  – on võimalik endas ka arendada. Kui see uskumus on pärit kaugelt lapsepõlvest (nt sai lapsena tihti kogetud, et puudus loogika selles, millal sai vanemate hoolt ja tähelepanu ning millal mitte), siis võib olla vajalik teraapia. Alustuseks võiks aga proovida üles kirjutada igapäevaseid lihtsaid olukordi  ja seda, millised oleksid eri viisid neis käituda, olgu need kasvõi hüpoteetilised ja naljakad. Tegema ei pea midagi, võib lihtsalt mõelda (õhtusöögi tegemise asemel näiteks võiks pereema minna õue vihma kätte tantsima või pugeda laua alla peitu  – ilmselt ei juhtuks ju kummalgi juhul midagi katastroofilist?). Oluline on õppida nägema valikuvõimalusi ja nende võimalikke tagajärgi. Võibolla tekitab erinevate valikute peale mõtlemine ja arusaamine, et mingi minu tegu võib olla väga oluline, natuke ärevust – aga nii on see mõtlemist muutes ikka. Kui aga sellised mõtte-eksperimendid liiga radikaalsed tunduvad, võib aga alustuseks lihtsalt panna rohkem tähele enda keelekasutust – kui tihti kasutame me väljendeid nagu «Ma ei saa sinna midagi parata», «Pole minu teha» või «Mul pole valikut»?