Psühholoog Kätlin Konstabel: headele uudistele kaasaelamine viitab heale suhtele

Foto: Vida Press

Kui tihti mõtleme me sellele, kas me armsate inimestega suheldes pöörame rohkem tähelepanu negatiivsele (mida nad on kas ise valesti teinud või mis elus üldse viltu läheb) või positiivsele? Paraku on kuidagi rohkem tavaks mõelda sellele, kuidas lahendatakse miinusmärgiga olukordi ja kuidas need suhetele mõjuvad.

Teate küll neid teemasid: kas ja kuidas tülitsetakse või lahendatakse kriise; kas kuulatakse või ei kuulata üksteise muresid; kuidas kriitikat tehakse. Tegelikult on see, kuidas me toredatele asjadele kalli inimese käitumises või elus reageerime, suhetega rahulolu mõttes vähemalt sama oluline.

California ülikooli teadlane Shelly Gable koos kolleegidega uuris mitu aastat paare, et teada saada, kuidas reageeritakse teise positiivsetele sõnumitele. Paaridel lasti täita vastavaid küsimustikke ja filmiti seda, kuidas nad koos toredatest asjadest rääkisid. Lisaks küsiti ka suhetega rahulolu kohta – seda nii uuringu ajal kui mitu kuud hiljem (viimast ikka selleks, et vaadata rahulolu püsivust).

Uuringute põhjal toodi välja neli erinevat viisi, kuidas partneri positiivsele sõnumile reageeritakse – ja ainult üks nendest oli positiivselt seotud suhtega rahuloluga ja suhte püsimisega nii uuringu hetkel kui hiljem.

Head suhet iseloomustab see, kui partneri toredale uudisele elatakse kaasa nagu enda omale – kogu südamest. Rõõmustatakse, ollakse entusiastlik, näidatakse siirast huvi rohkem teada saada ja küsitakse palju täpsustavaid küsimusi. («See on täiesti imeline uudis! Kuidas sa sellest kuulsid, kes rääkis? Kas ta helistas sulle või tuli ise ütlema? Mis tunne sul on? Ma tahan rohkem teada! Seda tuleb tähistada, sa ju nägid nii kõvasti vaeva!»). Gable nimetab seda viisi aktiivselt konstruktiivseks reageerimiseks ja nagu öeldud, on see ainus viis, mida kogevad partnerite poolt inimesed, kes on paarisuhtega rahul.

Passiivne konstruktiivne reageerimisviis on see, kui napilt ja pealiskaudselt märgitakse hea uudis ära ja siis pöördub tähelepanu jälle muudele asjadele («Seda on hea kuulda. Mine vaheta riided, kohe hakkame õhtust sööma») või reageeritakse üldse muude tegevuste kõrvalt (näiteks öeldakse «Mul on sinu pärast hea meel» aga samas chat’itakse kellegagi internetis või on peatähelepanu suunatud telekast tulevale seriaalile).

Aktiivne destruktiivne reageerimisviis keskendub kohe ja peamiselt positiivse uudisega seotud võimalikele probleemidele, hakatakse arutama uudise negatiivset mõju kas endale, suhtele või partnerile. Positiivset uudist nähaksegi probleemina. Kui kallis inimene teatab, et sai ametikõrgendust, siis sellisel moel reageerides võib vastuseks kuulda midagi sellist: «Tore, aga sa pead nüüd vist rohkem kodust ära olema? Saad sa ikka selle tööga hakkama? Kas palka ikka saad juurde? Ikka päris uskumatu, et nad sinu kõigi kandidaatide seast välja valisid.»

Passiivne destruktiivne reageerimisviis tähendab aga sisuliselt ükskõiksust – kas ei panda uudist üldse tähele (uudisele uuest töökohast või ägedast saavutusest ei reageerita, küsitakse «Mis sa poest tõid?» või «Kas sa autoparandusega võtsid ühendust?») või siis hakatakse kohe rääkima endast («Tore uudis tõesti, aga minuga juhtus täna ka midagi toredat, las ma räägin.»).

Kaasaelamine näitab, et teine inimene läheb korda

Miks on ainult üks viis heade suhete märgiks? Põhjus on tegelikult lihtne. Kui elame kallile inimesele kaasa, küsime palju täpsustavaid küsimusi, siis me paneme teda seda vahvat sündmust uuesti läbi elama, sellele mõtlema. Nii anname talle võimaluse positiivset hetke taaskogeda ja seekord seonduvad head emotsioonid juba ka meiega, seos jääb mällu püsima. Inimestele aga meeldivad need, kes kutsuvad esile häid emotsioone ja lisaks saab partner aru, et temaga toimuv ja tema tunded on meile tähtsad, me tahame küsimusi küsides temast aru saada ja teda paremini mõista.

Ükskõiksus, negatiivsele keskendumine või endast rääkimine annab aga loomulikult vastupidise signaali. Sedasi toimides hakkab partner mõtlema, et meiega vahvaid asju jagada pole mõtet, ta ei lähe meile korda ja et kõigel toredal, mis temaga juhtub, on meie meelest alati mingi paha maik küljes. Seega, isegi kui suhtel muidu polegi suuremat viga ja võibolla ei tülitsetagi, võib lahkuminekuni või kõrvalsuheteni viia ka ainult täitmata vajadus positiivse tagasiside, heade emotsioonide järele rõõmsatel hetkedel.

Loomulikult tuleks jälgida headele uudistele reageerimist ka lastele mõeldes. Kui laste uudiseid võtame vastu suure rõõmuga, partneri omasid aga tähele ei pane, siis saavad lapsed signaali, et vanemad üksteisele korda ei lähe. Kui aga ka lastele reageeritakse samal moel, on väga suur oht, et vanemad räägivad lastega ainult negatiivses võtmes (mida sa valesti tegid, kuidas õigesti teha, mis halvasti juhtus, kuidas lahendada probleeme) ja rõõmsast meelest on sellises kodus asi kaugel. Veel enam – lapsed õpivad sellist elu normaalseks pidama ja võtavad negatiivsele keskenduva suhtlemise kaasa ka oma täiskasvanuellu.