Tiina Laura Kimmel: suvine kurbus - pole kuhugi minna ja keegi ei oota

Foto: Panther Media/Scanpix

Jaanipäev on õnneks seljataga. Õnneks seetõttu, et nüüd saab jälle hinge tõmmata, sest suve suurim pidu on peetud. Sõnajalaõie otsimine, jaaniussikeste leidmine ning üheksa lille korjamine ja padja alla panemine. Tore aeg, et olla sõpradega ja sõita jaanipeolt jaanipeole. Või, kas ikka on?  

Nii mõnigi kardab jõule ja jaanipäeva nagu tuld, sest kõigil on plaanid, esmalt tungeldakse toidupoodides, siis sõidetakse linnast ära, kõiki ootavad ees suurepärased suveööd ja peod. Kuid vahel juhtub nii, et mõni meist peab pühad üksinda veetma. Ja see võib uskumatult kurvaks ja depressiivseks muuta. Suvine kurbustunne - polegi kuhugi minna ja keegi ei oota, isegi ei helista. Tõsi, üle Eesti korraldatakse arvukalt jaanipidusid, kuid sinna minnes tunned sa end rahvamassis veelgi üksikumana.

Tegelikult on mind alati imestama pannud selline karjakäitumine, mida enne jaanipäeva ja jõule kohata võib. Milleks end öökimiseni täis pugida või rasvast seašašlõkki vitsutada, kas selleks, et kõik teised teevad nii? Miks kindlasti peab lõkke tegemise ja ohtra grillimise juurde kuuluma ka ülemäärane joomine, nii et veel mitu päeva pead selgeks ei saa? Siis see raskustunne peas ja kehas, mis peo möödudes dieedimõtted pähe paneb. Tean, et mõned naised keeravad ohtra grillimisega oma range rannadieedi täiesti kihva ja hiljem ei saa kuidagi elada ilma oma nõrka iseloomu süüdistamata. Keha ja süümepiinad? Viimati tegelesin sellega, kui olin 20ndates. Ülesöömine on üks jubedamaid asju, mida oma enesetundele teha võime.

Pigem nautige valgeid öid, sest kauaks neid enam ei jagu – pärast suvist pööripäeva oleme taas teel jõulude ja pimeduse poole. Mis on valgetel öödel pakkuda? Laksutav ööbik, uimastavalt lõhnav sirel, lained, mis tasaselt randa loksuvad, loodus on veel noor ja see imeline valgus… Juhul muidugi, kui suudate leida paika, mis ei ole veel inimloomadega asustatud.

Pühade ajal üksiolemises pole mingit traagikat, kes sellega harjunud pole, peaks lihtsalt rahulikult võtma ja mitte enesehaletsusse ära uppuma. Kui nüüd veel kujutleda, et iga seltskond ei pakugi alati rahulolu ja rõõmu, ei peakski kurb olema. Aga muidugi saan rääkida vaid iseenda eest ja inimesed on nii erinevad.

Olen alati veidi isepäine olnud ja üritanud hoiduda koduste pidude organiseerimisest, eriti kui see puudutab jaanipäeva ja minu maakodu. Linnainimesele on nii erutav võtta ette väike autosõit maale, see oleks justkui sisemise looma vabaks laskmine. Tean neid rõõmsameelseid ja elevil inimesi, kes maale jõudes arvavad, et on etemad kui kohalikud ja võivad maal teha, mis iganes pähe tuleb. Häälekalt laulujoru üles võtta, või mis veel hullem – raadiot mängitada nii, et küla kajab. Õnneks on minu sõbrad kõik empaatiavõimelised ja teistega arvestavad, aga põhjused, miks ma eelistan ka pühade ajal üksi olla on üksnes isekad.

Esiteks on väga nauditav mitte hommikust õhtuni kokata ja rabeleda, otsida üha juurde puhtaid voodilinu, hoolitseda selle eest, et kõigile jätkuks ruumi, istumispaika ja magamiskohta. Ja, koristada, koristada, pesta nõusid igal vabal momendil ja hoolitseda selle eest, et ninaesine otsa ei lõppeks. Tean, kui tähtis on maale sõita ja grillida, eriti kui on tegemist jaanipeoga. Söed, süütevedelik, kes need pidi kaasa võtma? See on justkui rahvasport. Mulle aga väga süüa ei meeldi, sealihast olen täielikult loobunud, jääks veel  kana ja kala, kuid mina söön tõesti vaid siis, kui kõht tühjaks läheb, ja viimastel aastatel juhtub seda ainult hommikuti. See võib mõjuda veidralt, aga üha enam kummitab mind tunne, et olen juba kõike maitsnud ja sellest kõigest, loe: söömisest tüdinenud. Kas te kujutate ette, milline küsimuste rahe mind tabab, kui keeldun šašlõkist, grillvorstidest ja muust heast-paremast. Ma ei viitsi lihtsalt seletada ja leian, et ei pea kellelegi aru andma, miks ma söön või ei söö. See on minu isiklik asi. Samuti väsin ma kiiresti seltskonnast ja jauramisest.

Ja siis veel need hommikud, kui kallid külalised aegamisi ärkama hakkavad. Sageli võib seegi katastroofiks kujuneda. Esmalt kuhi võileibu, siis tohutu omlett oma aia maitserohelisega, siis kohv ja tee, muidugi ohtralt mahla ja vett. Eelmise õhtu hangunud grill-liha ei tohiks külaliste silma alla sattuda, sest olemine on ju sellisel hommikul tavapäraselt hõre. Jaa, ma olen nii vastik tüüp, kes tõesti ei taha oma suvist olemist kihva keerata mõeldes, kes mida sööb, kellele pakkuda kohvi, kellele teed. Lisaks unustan pidevalt suhkru koju ostmata ja see võib tee-kohvi plaanile saatuslikuks saada. Ja, olge nüüd ausad, kindlasti olete te ka ise mõnikord salamisi oodanud, et kallid külalised ometi end kokku pakiksid ja otsustaksid, kes suudab tagasi sõita. Ning, kui teil tõesti veab, ja te ei pea veel järgmiselgi päeval oma külalisi toitma-katma-lõbustama, siis käärige parem käised üles, sest teid ootab taas koristamine, magamisasemete kokku pakkimine ja musta pesu hunnikusse ära uppumine. Muidugi võite sellele kõigele ka läbi roosade prillide vaadata ja nautida kogu tohuvapohu. Minu jaoks on seda lihtsalt liiga palju juba olnud. Ma ei ole kibestunud ja elan kindlasti teie toredatele pidudele kaasa, kuigi ise enam nendes ei osale. Tahan öelda, et ka suurte tähtpäevade ja pidude aegu ei peaks me kartma üksi olla ja enesehinnangut mutta trampima. Aeg oma mõtete ja tunnete jaoks on väga oluline, mis vahet sel on, mis enamus inimesi parasjagu teevad?

Ja, kui nüüd ajas ette rutata, siis ma pean hoiatama lootusetuid romantikuid ja suveromaanide sõltlasi – sumedad augustiööd on alles ees. Aeg, mil märkate, kui küps on loodus, õhk on tiine hilissuvel õitsevatest taimedest, ritsikad siristavad ja augustiöödes ootab meid ka tohutult kaunis tähesadu. Kes ei suuda seda ilma kaaslaseta üle elada, teile tunnen ma kogu hingest kaasa. Ärge ainult iga ettejuhtuvaga leppige, säilitage kaine mõistus ja tehke iseendaga rahu, kas või vaherahu.