Seitse sammu, et ületada perfektsionism

Et endast õiget pilti saada, pead vaatama nii enda nõrkusi kui tugevusi. Foto: SCANPIX

Kas sul võtab terve igaviku, et otsust vastu võtta, töö lõpetada või isegi hommikul riidesse panna? Miski ei tundu aktsepteeritav, kui kahtled, mõtled, et tulemus võiks olla veel parem ja ei suuda leppida vigadega. Justkui hoiaksid kahtlused sind ohjes ja sa suuda edasi liikuda – oled lõksus.

Kui oled selline, nagu eelnevalt kirjeldatud, siis pole sa üksi – oled perfektsionist, kirjutas USA kognitiivse teraapia instituudi direktor Robert Leahy Huffington Postis.

Kirud end, kui peaksid vea tegema. Kahetsed, et ei andnud endast parimat. Ajad inimesi hulluks enda nõudmisega, et kõik peab täpselt paigas olema...

Sa ei pea loobuma tervislikelt kõrgetest standarditest või püüdlustest end parandada. On olemas selline väljend nagu «adaptiivne perfektsionism», mis näeb välja järgmine:

• Mu eesmärgid on kõrged, kuid realistlikud.
• Mulle ei meeldi vead, kuid suudan nendega leppida.
• Ma tasakaalustan enda miinused oma plussidega.
• Ma suudan enda tööst mõnu tunda.

Kõrged standardid ei võrdu nõudliku perfektsionismiga. Vead on osa mängust ning pead vaatama kogu kupatust – koos enda negatiivsete ja positiivsete külgedega –, et endast õiget pilti saada. Kuid kohanematu perfektsionist mõtleb teisiti:

• Mu eesmärgid on nii kõrged, et ma ei suuda neid pea kunagi saavutada.
• Ma ei talu eksimusi.
• Ma keskendun pigem enda miinustele kui plussidele.
• Miski, mida ma teen, ei tundu piisav.

Kumb variant oled sina? Kohanematu perfektsionistina ei saavuta sa kunagi enda eesmärke, kritiseerid ennast ja eirad igat enda tugevust. Oled kinni selles tühjas, kohutavas läbikukkumise tundes. Kaldud asju edasi lükkama, kahetsema, muretsema ja masendusse sattuma.

Mida siis teha?

1) Sa ei pea vigu kahetsema.

Võid enda eksimusele tähelepanu pöörata, kuid kasuta seda võimalusena midagi parandada. Vead on informatsiooniks, mitte hävingu kuulutajaks.

2) Ära tunne täiuslikkuse pärast uhkust.

Ära aja täiuslikkust segamini kõrgete standardite üle uhke olemisega. Kui viimased on mõistlikud, siis ei põhjusta need depressiooni. Paljud perfektsionistid kritiseerivad salaja kogu maailma. Parem naudi seda ebatäiuslikku, kuid imelist maailma.

3) Koosta isiklik inimõiguste deklaratsioon.

Mõtle endale välja õigused – õigus olla inimene, õigus teha vigu, õigus edasi liikuda ja õigus asjadest rõõmu tunda. Anna endale võimalus õppida.

4) Muuda enda perfektsionism rumalana näivaks.

Pane mängunukk toolile istuma ja nimeta see «minu perfektsionistlikuks hääleks». Nüüd ütle, kui idiootne ja ebaõiglane see tegelikult on. Ütle sellele, et ta paneb vaid sinu ja kogu inimrassi end halvasti tundma. Ütle, et ta on vallandatud.

5) Harjuta ebatäiuslikkust.

Võta endale päev, mil teed kõike ebatäiuslikult – kuid hästi. See on edukas ebatäiuslikkus. Selle harjutamine aitab mõista, et see pole maailma lõpp, kui asjad pole täiuslikud. See annab ka mõista, et «sa olid ainus, kes vaatas».

6) Vead on osaks arengust.

Sa ei arene, kui ei ole valmis tegema vigu. Mõtle või Kolumbusele, kes pärast Ameerika «avastamist» Euroopasse naasis ja suri, mõeldes ikka veel, et maabus Aasias.

7) Tee eksimustele ruumi.

Mõtle tüütutele mõtetele, tunnetele, elamustele või vigadele kui öistele külalistele, kes tulevad, teatavad, toovad uusi ideid ja kogemusi.

Piisavalt hea on tõepoolest piisavalt hea. On alati olnud.