Mehed haaravad ühiskonnas valdavalt kogu sotsiaalse diapasooni, alates normide eirajatest kuni juhtfiguurideni võimu juures ja teaduses. Nii ka koolis. Naised ja tüdrukud amplituudi äärtesse nii kergelt ei jõua.
Kogu probleem seisneb selles, et kool on naistekeskne, nagu paljudel juhtudel ka perekond. Me ei kasvata noort meest ega noort naist, me kasvatame peaaegu kesksoolist inimest. Uue õppekava läbivate väärtuste temaatikas ei leidu midagi nimetamisväärset soorollide eetilisest kujundamisest.
Meie tsiviliseeritud maailm on jällegi meestekeskne, mis eeldab meeste vastutuse ja kohusetunde mõjulepääsu. Mehel peab olema võimalus vastutada, toetada, otsustada, samas ka silma paista ja ennast maksma panna, igatahes rohkem kui naistel.
Poisid arenevad teatavasti pikaldaselt, tüdrukud on nendest alati millegagi ees. Tüdrukud on kuulekad ja õpivad kõik ära, ka siis, kui nad asjast alati aru ei saa.
Poisid peavad kuulma, kuidas tüdrukud saavad aina kiita. Poisid ei õpi enamasti kunagi kõiki aineid ühesuguse himuga, nad leiavad endale ruttu tegevusala, mis neid huvitab, olgu see mudellennukid, mootorrattad, sport, entsüklopeedia lugemine või hulkumine.
Tuleb leida võimalus, kuidas poisiga suhelda, kuidas tema maailmaga kursis olla, kuidas anda talle võimalus olla võrdne ja mõnes olukorras domineerida. Poisiga peab enne sõbraks saama, kui ta avaneb.
Poisil tuleb lasta olla mees, see on tema loomuomane roll. Temaga tuleb rääkida kui võrdne võrdsega, naisõpetajal on imelihtne poisilt igasugust abi paluda (mitte käsukorras) ja selle eest tuleb tänada, see lähendab.