Psühholoog Kätlin Konstabel hoiatab: madal enesehinnang kahjustab paarisuhet

Foto: Panther Media/Scanpix

Kui keegi näeb ennast peamiselt negatiivselt ega oska enda juures leida midagi toredat, siis pole elu mõnus. Vahel on madal enesehinnang seotud mõne kindla valdkonnaga (nt välimus, nutikus, sportlikkus, lapsevanemaks olemine jne), vahel ei näe inimene endas aga üldse midagi positiivsest. Üleüldine, kõiki eluvaldkondi puudutav madal enesehinnang kipub olema püsiv omadus ning paraku ennustab ette seda, kuidas inimene elus hakkama saab ja eluga rahul on. 

Sellel kevadel ilmus ajakirjas Social Psychological and Personality Science Amsterdami Ülikooli teadlaste  uuring, kus fookuses oli enesehinnangu mõju paarisuhtele. Uuringus osalenud paaridel lasti algselt mitu korda päevas ja lisaks ka päeva lõpus täita suhte ja emotsionaalsusega seotud küsimustikke.  Aasta hiljem võeti paaridega uuesti ühendust, et kontrollida, kas leitud seosed on ajas püsivad. 

Teadupärast käib paarisuhte juurde see, et mõlemad pooled toovad aeg-ajalt suhte või teise poole heaolu silmas pidades väikseid ohvreid ja teevad kompromisse. Sellest uuringust selgus, et kuigi kõrge ja madala enesehinnanguga partnerid «ohverdavad» võrdselt, siis madala enesehinnangu puhul tajutakse ohvreid suuremana ja hiljem nende toomist kahetsetakse, stress sellest on suur ja rahulolu suhtega madal. Kahetsemise põhjus aga on selles, et madala enesehinnanguga inimene ei taju, et partner neid toetaks ja väärtustaks, nende panust tähele paneks.

Madal enesehinnang ja suhte nõiaring

Uuring viitab kurvale nõiaringile. Madala enesehinnanguga inimesed soovivad ja väärtustavad lähisuhteid vägagi. Küll aga on nad ülitundlikud vähimategi tõrjumise märkide suhtes ja ei pane kas üldse tähele, alahindavad oluliselt või ei pea siiraks seda partneri jutust ja käitumisest tulevat infot, mis näitab partneri positiivseid tundeid ja hoolimist. See on aga osa üldisemast hirmust, et kuna ma pole midagi väärt, siis nagunii keegi pole kunagi minu (sellise mõttetu inimese) jaoks ka olemas, keegi ei saagi mind armastada. Kui aga partneri käitumises nähaksegi peamiselt tõrjumise märke ja lisaks kahetsetakse enda panust suhtesse (sest suhe ei tundu sellest paranevat ja näib, et partner ei hinda mind kunagi), siis hakkab paarisuhe kannatama. Madala enesehinnanguga inimene tajub üha suuremat pinget, kahtleb nii endas kui suhtes üha rohkem, võib teha ka partnerile etteheiteid või kurta rahulolematust teistele. Partner aga võib väsida sellest, kui peab pidevalt oma hoolimist ja tundeid kinnitama, ikka üha suuremal määral ja sellest ei näi kunagi piisavat – samas ei pruugi ta julgeda rääkida enda vajadusest hoolivuse ja tähelepanu järele. Teine pool võiks seda ju tajuda rünnakuna, temas võib süveneda kahtlus, et ollakse kõlbmatu partner. Palju on sellises suhtes konflikte hoolivuse teemal, aga tihti on need maskeeritud «kes viib prügi välja» tüüpi argiprobleemidega. 

Mida siis sellisel juhul teha? Kindlasti on tähtis, et mõlemad partnerid teise poole panust suhtesse tähele paneks ja tänulikkust ka välja näitaks. Partnerid peaksid aga suutma ka avatult ja konstruktiivselt rääkida, mida üksteiselt tegelikult oodatakse. Võib ju olla, et üks on ohverdanud küll usinalt, aga teise jaoks oleks armastuse ja hoolivuse märgina oluline hoopis mingi teistsugune käitumine. Kõige tähtsam on aga madala enesehinnangu juurtega midagi päriselt ette võtta. Väga tõsiselt tasuks kaaluda psühhoteraapiasse minekut, sest need juured on sügaval. Madala enesehinnangu mõju elu eri valdkondadega toimetulekule on ülisuur, samas meile meie väärtust või väärtusetust sisendavad automaatmõtted on aastatega meisse sööbinud, põhjused peituvad tihti lapsepõlves ja päris omapäi nendega võidelda on väga raske.