Rabamistest väsinud naine: mees ei taha töötada ja peab seda alandavaks

Foto: Vida Press

«Olen kolmekümnendates eluaastates ja meie peres on kaks last. Mehega oleme koos juba seitse aastat ning temaga on selline probleem, et ta ei taha töötada. Kogu meie kooselu jooksul on ta töötanud jupiti erinevatel töökohtadel, aga enamuse ajast elab minu teenitud rahast,» kurdab üksi vastutamisest väsinud naine Perekeskus Sina ja mina nõustamiskeskkonnas. 

«Ma ei ole mingi rikas, vaid tavatöötaja ning peres on pidev rahapuudus, kuna ühest palgast ei piisa. Abikaasaga olen pidevalt seda teemat arutanud, et ta peaks töö otsima, et nii ei saa edasi elada, et kõik vastutus on vaid minu kaelas. Mind see koormus häirib ja lausa masendab, püüan ja rügan, aga ikka ei jätku, et toime saada. Meie pere on muidu väga sõbralik, abikaasa abistab kodus ka lastega, kuid töö suhtes on tal mingisugune kiiks. Ta arvab, et tööl käimine on alandav ja ta ütleb, et ei taha kellast kellani «nagu lammas» tööl käia. Ma ei mõista sellist suhtumist. Minu arust on veelgi alandavam naise kulul elada ja olla vastutustundetu. Ma olen püüdnud teda veenda, et ta mõistaks töö tähtsust ja vajadust, aga tolku pole. Ta on endast liiga heal arvamusel, arvab, et on liiga tark ja unistab, et saab läbi interneti aktsiaturgudel spekuleerides raha teenida. Ta on seda proovinud teha juba aastaid, aga mingisugust tulu pole sealt veel saanud. Pakkusin, et mingu seni tööle, et vähemalt leivaraha saaks teenitud, aga ei, ikka loodab oma õnnele läbi interneti. Kasiinosõltuvust tal pole. Palun öelge, mida teha?»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Marge Vainre: 

«Teid ei rahulda olukord, kus kogu pere sõltub teie palgast. Teie segadus ja pahameel on õigustatud, kui mees peab töölkäimist alandavaks, kuid teie rahast elamist mitte. Jah, inimeste mõtteviisid on erinevad. Teie võiksite ju ka väita, et aktsiaturgudele lootmine pole tõsine tegevus ja nii jääksitegi kemplema, kelle arusaamad on õigemad ja paremad. Sellises olukorras ei oskagi muud soovitada, kui seda, et teaksite ise, kus on teie piir, millega lepite ja millega mitte. Selle väljaütlemine ja selle järgi toimimine oleks kindel signaal ning seejärel oleks mehe valik, kuidas jätkata – kas minna tööle või loota spekulatsioonidele. Ma ei mõtle just ultimaatumit, kuid selge väljaütlemine, mida te heaks ei kiida, on siiski väga oluline. Võib ju ka nii asju näha, et mees saab jätkata senist eluviisi, kui see võimalik on ja kui see talle mugav on. Mingil moel olete ju teiegi selles osaline, et ta saab vältida töötamist, sest teie ju katate põhivajadused ikka ära. Muidugi ei ole lahendus, et hakkate täiskasvanud inimese kallal näägutama ja teda muutma, kuid rääkida sellest, et teie jaoks on oluline pere jaoks materiaalne kindlustunne, mees kes teenib n-ö ausa ja kindla tööga raha ja lastes töösse suhtumise kujundamine (kui on), siis see oleks küll arutluse koht. Te võite öelda, et ei rahuldu vastusega, et talle on alandav töölkäimine kellast kellani – tööd teha saab tõesti mitmel erineval moel, kuid kindlatest erinevatest väärtustest teie mõlema arusaamad räägivad ometi. Teie saate seista oma arusaamade ja väärtuste eest. Usun selle juurde kuulub ka ootus, et mees võtaks ka teie väärtusi ja ootusi tõsiselt. Arutlege nende üle laiemalt ja ära leppige vastusega, mis teile ei sobi.»