Kuidas luua usaldust?

Foto: Panther Media/Scanpix

Psühholoog John Gottman on uurinud paare üle 40 aasta. Ta on avastanud, et kõige olulisemad küsimused, mis suhetes üles kerkivad, on usaldus ja reetmine, kirjutab terapeut Kadri Sakala. 

Pärast tuhandete paaride uurimist leidis Gottman, et peaaegu kõik konfliktiteemad põhinesid usalduse küsimustel. Kas sa oled minu jaoks olemas? Kas sa valid mind oma sõprade asemel? Kas sa oled mulle seksuaalselt truu? 

Ta ütleb, et usaldust ehitatakse kõige väiksemates hetkedes. Iga hetk on võimalus kasvatada usaldust oma partneriga ja iga hetk on võimalus teda reeta. Kontakti mitteloomine, kui selleks on võimalus olemas, on Gottmani sõnul samuti reetmine. 

Usaldus ja haavatavus käivad koos. Kui avame ennast kellelegi, siis teeme end haavatavaks – me lubame teisel näha oma ebakindlust, haavu ja põrumisi. Mõned inimesed ei ole oma tunnetega piisavalt kontaktis, et ennast ja teisi usaldada ning lubada endal olla nähtav. Nende endi ebakindlus kerkib lähisuhetes pinnale, kus igas oma partneri küsimuses nähakse kriitikat või rahulolematust. Nad tunnevad vajadust tõugata teisi eemale, kui kogevad end nõrga ja ebapiisavana. Inimestega, kes ei luba endal olla haavatavad, on keeruline, kui mitte võimatu luua usalduslikke suhteid.

Millest koosneb usaldus?

Gottmani õpilane Dan Yoshimoto avastas, et usalduse kasvatamise alus on häälestatus. Häälestatus tähendab, et me:

• oleme oma partneri emotsioonist teadlikud, 
• pöördume selle emotsiooni poole, 
• sallime kaht erinevat vaatenurka, 
• proovime partnerit mõista, 
• ei vasta kaaslasele ründavalt ega asu ennast õigustama,
• vastame empaatiaga.

See tähendab, et kui näeme oma partnerit kurva või ärritununa, siis me teadvustame seda. Me pöördume oma partneri ja tema emotsiooni poole, mitte ei ütle: «Mulle ei ole seda jama vaja. Ma ei taha sind kuulata.» Me suudame elada teadmisega, et antud olukorras on kaks erinevat vaatenurka, ning kuulame oma partneri ära. Me proovime teda mõista, näha tema loogikat. Me vastame sellele nii, et ei asu kaitsepositsioonile (ei tõsta häält, ei vaiki, süüdista, häbista, ignoreeri, kõnni minema, jää kauaks tööle jne). Ja oleme empaatilised, näiteks öeldes: «Ma mõistan, et sa said haiget. Ma palun vabandust. Mida ma saaksin teha, et seda heastada?» või «Ma mõistan, et sa tunned ennast ebakindlalt. Kas on midagi, mida ma saaksin teha, et tunneksid ennast kindlalt ja turvaliselt?» Kui ta on andnud infot, mida ta meilt vajab, oleme valmis seda oma partnerile pakkuma. Me oleme teineteise suhtes kaastundlikud ja hoolivad ka siis, kui oleme saanud haiget.

Gottman lisab, et reetmine ei ole ainult eemalepöördumine oma partnerist, kui ta on kurb, vaid ka see, mida Caryl Rusbult nimetab Ctrl-Alti tegemiseks. See on alternatiivide võrdlemise tasand. Lisaks partneri kurbusest eemaldumisele mõtleme: «Kes vajab seda jama? Ma pidevalt tegelen tema negatiivsusega. Kusagil on kindlasti minu jaoks parem partner.» Gottman ütleb, et sel hetkel, kui hakkame mõtlema, et võiksime saada paremat, alustame suhtest eemaldumise jada: me hakkame oma partnerit mustama, selle asemel et teda hinnata. Me kasvatame vastumeelsust tänulikkuse asemel, me ei investeeri enam nii palju suhtesse, me ei ohverda enam suhte nimel ning eskaleerime konflikte. 

Kui usaldus läheb suhtest kaduma, siis kaob sellega ka kontakt. Ja kontakti puudumine avab kõik teed sõltuvuse tekkimisele. Hollandi teadlane professor Peter Cohen, kes on uurinud üle 35 aasta uimasteid, ütleb: «Kui me ei saa kogeda ühendusetunnet oma lähisuhetes, siis me loome ühenduse ükskõik millega, näiteks ruletivurina või süstlatorkega.» Kõige sagedamini otsitakse puuduvat tunnet toidust, tööst ja alkoholist. Briti ajakirjanik Johann Hari, kes on tegelenud uimastite teemaga, tõdeb: «Sõltuvuse vastand ei ole kainus, vaid kontakt.» 

Houstoni ülikooli professor Brené Brown, kes on uurinud kümme aastat häbi ja haavatavust, on samuti proovinud defineerida usaldust. Ta ütleb, et usaldus koosneb järgmistest komponentidest: 

Piirid – meid saab usaldada, kui meil on selged piirid, me hoiame neid ja austame teise inimese omi. Pia Mellody kirjutab oma raamatus «Kaassõltuvus»: «Meie piirid kaitsevad meie mõtlemist, tundeid ja käitumist ning tagavad nende adekvaatse toimimise. Kui me kasutame oma piire, oleme võimelised vastutama oma mõtlemise, tunnete ja käitumise eest ja suudame neid hoida lahus teiste omadest ning lõpetame nende süüdistamise asjades, mida meie mõtleme, tunneme ja teeme. Meie piirid takistavad meid ühtlasi võtmast enda peale vastutust selle eest, kuidas mõtlevad, tunnevad või käituvad teised inimesed, mis võimaldab meil lõpetada meid ümbritsevate inimeste manipuleerimise ja kontrollimise.»

Usaldusväärsus – meid saab usaldada ainult siis, kui teeme seda, mida väidame end tegevat. Ja mitte üks kord. Brown toob näite, et usaldusväärne kaal on see, millele me võime astuda 100 korda, nähes iga kord sama numbrit. Me ei saa pälvida teise usaldust, kui oleme usaldusväärsed ainult üks kord. Oma tööelus tähendab usaldusväärsus seda, et peame olema väga konkreetsed – ei võta enda kanda nii palju, et ei suuda enam kokkulepetest kinni pidada ning teeme asju poole vinnaga. Isiklikus elus tähendab see sama. Nii et neil hetkedel, mil tahame öelda kellelegi: «Oi, nii tore oli sind näha, ma helistan sulle ja saame kokku, et lõunatada», ütleme hoopis: «Oli tõesti tore sind näha.» Ja siis lisame: «Head aega.» Tunneme ehk hetke ebamugavust, aga see, et me ei anna tühje lubadusi, teeb meid usaldusväärseks.

Vastutus – meid saab usaldada vaid siis, kui oleme valmis vigu tunnistama ja heastama ning nende eest vabandust paluma. Ka teisel inimesel on vea korral lubatud see omaks võtta, vabandust paluda ja tehtu heastada. Kui ei ole vastutust, ei ole usaldust.

Saladuse hoidmine – mida meiega jagatakse, seda hoiame konfidentsiaalsena. Mida jagame teisega, hoiab teine konfidentsiaalsena. Aga see on ainult üks külg. 

Näiteks, kui tuleb hea sõber ja ütleb: «Appi, kas kuulsid Karoliina lahutusest? Ta partneril on vist keegi teine ja see lugu on üpris kole.» See hea sõber just jagas midagi, mis ei olnud tema jagada. Meie usaldus ta vastu on nüüd kadunud, kuigi ta klatšib ja annab mahlakaid detaile meile. Ei piisa, et teine hoiab meie asju konfidentsiaalsena, me peame ka omavahelises suhtluses nägema, et ta tunnistab konfidentsiaalsust ka kõikide teistega.

Jagades asju, mis ei ole meie jagada, teeme seda tihti seepärast, et soojendada kontakti sõbraga. Meie lähedus on ehitatud sellele, et räägime teistest halba. Seda kutsutakse ühise vaenlase intiimsuseks. See aga ei ole reaalne, selline lähedus on rajatud samade inimeste vihkamisele. See on tagurpidi pööratud usaldus, mis ei ole päris. Me peame austama teiste inimeste lugusid.

Ausus – me ei saa teist usaldada ja olla temaga usalduslikus suhtes, kui ta ei tegutse ega käitu ausalt ning ei julgusta meid tegema sama. Aususel on kolm komponenti:

1. valida mugavuse asemel julgus,
2. teha seda, mis on õige, mitte seda, mis on tore, kiire ja lihtne,
3. järgida oma väärtusi, mitte ainult neid kuulutada.

Hinnangutest hoidumine – me võime kukkuda, paluda abi ja millegagi võidelda, ilma et saaksime teise hukkamõistu või kriitika osaliseks. Ja tema võib kukkuda, abi paluda ja võidelda, ilma et meie mõistaksime teda hukka. See on raske, sest oleme paremad abi andmises kui küsimises.

Me arvame, et meil on usalduslikud suhted inimestega, kes meid tõesti usaldavad, sest oleme alati valmis neid aitama. Aga kahjuks on nii, et kui me ei suuda küsida abi ja teine ei saa samaga vastata, siis ei ole see usalduslik suhe. Kui arvame endast vähem seetõttu, et vajame abi, siis teisele abi pakkudes arvame alateadlikult ka temast vähem. Me ei saa ennast hukka mõista selle eest, et vajame abi, aga mitte kritiseerida teist, et tema vajab abi. Paljud meist tunnevad end väärtuslikuna, sest on aitajad. Aga tõelist usaldust ei eksisteeri, kui abi ei ole vastastikune ja hinnangutest ei loobuta.

Heldemeelsus – meie suhe on ainult siis usaldusväärne, kui saame eeldada kõige paremat teise inimese sõnade, kavatsuste ja käitumiste kohta. Nii et kui keegi ei ole näiteks meid sünnipäeval õnnitlenud, teeme helde oletuse ja ütleme: «Eile oli minu sünnipäev.» Selle asemel et mitte vastata kõnedele ja kirjadele ning oodata hetke, kus saame välja pahvatada: «Sa unustasid helistada ja see oli oluline!», me räägime sellest teise inimesega. 

Lihtne on olla hea, kui asjad on hästi. Mina aga usun, et inimese tõeline pale tuleb välja siis, kui ta seisab teadmatuses ja ebakindluses – kuidas ta käitub pinge all või kui ta on saanud haiget. Alles siis on meil võimalus näha, millised on tema väärtused ja kas me saame teda usaldada. Me võime avastada, et see inimene ei peagi oluliseks neid väärtusi, mida arvasime temaga jagavat, ning tunneme end reedetuna.

Oluline on oma südant reetmist kogedes mitte kinni panna, kuna siis lubame hirmul võita ja hirm sünnitab uusi hirme. Kõige armastavam tegu, mida saame enda heaks teha, on südamest nutta, lubada endal olla kurb, tuuseldada vihahoos patja, uskuda, et aeg parandab kõik haavad, ja jätta süda lahti. Kui keegi käitub meiega inetult ning reedab usalduse, siis see kõneleb sellest inimesest, mitte meist. Meie saame ainult nendest olukordadest õppida.   

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirja Eesti Naine juuninumbris.