«Ise on ta ainult emaga kasvanud laps, isa oli küll olemas, kuid elas perest seoses tööga eemal. Karistamine näeb siis välja selline, et isa karjub laste peale kurja häälega (enamasti on probleemiks sassi aetud elamine), et miks see sokk siin vedeleb, kes selle paberitüki sinna maha viskas, miks sa jope diivani peale viskasid (just täpselt nii, et iga mitte omal kohal oleva asja võtab eraldi läbi ja karjub veel, et vasta mulle - no mida laps oskab vastata - ütleb vaid, et ei tea) ja siis kui laps(ed) neid asju ära panema lähevad, siis seisab isa kõrval ja röögib, et mis sa uimerdad siin, kiiresti tegutse, või et miks sa selle sinna panid ja jagab vopse vastu pead või tõukab lapsi. Lapsed on muidugi hirmul ja ei tea, kuidas käituda nii, et isa rahul oleks. Vahepeal käsib mees siis lastel enda juurde tulla ja seletab karjudes, et nii ei tohi teha ja et see ajab teda väga vihaseks, kui kodu sassis on ning enamasti sakutab või annab ka kõrvakiile ja lubab peksa anda, kui veel midagi sellist näeb.
Näiteks tulime eile töölt ja üks lastest oli jätnud oma koolikoti koridori põrandale (kuna koridor on väga väike, siis see takistab tõesti koridoris liikumist), ka jope oli visatud diivanile, kust see oli maha kukkunud, lisaks oli veel muudki sodi laiali (mõned paberid põrandal, vedelevaid kommipabereid jm). Üks poiss oli voodile magama jäänud - isa tiris ta siis magamise pealt üles ja sakutas ning käskis kohe koristama hakata, ise eelpoolmainitud viisil juures kärkides ja müksusid jagades. Poiss muidugi hakkas nutma ja värises hirmust ning oli segaduses, sest enamasti iga teo kohta sai ta veel pahandada ja sakutada, kuna mehe arvates tegi ta kõike valesti ja mitte piisavalt kiiresti. Samas annab mees palju korraldusi ja siis pahandab, et laps ei tee asju sellises järjekorras, nagu isa arvates õige oleks (kuigi ta lapsele pole ise öelnudki, mida kõigepealt teha). Kuna alles paar päeva tagasi oli sarnane olukord, siis küsis veel poisi käest, et kas kolmapäeval sai liiga kergelt karistatud, et nüüd jälle asjad vedelema jättis.