Tähistame jaane nagu vanad eestlased: kuidas ennustada ja õnne majja tuua

Jaanipäeva rikkalikust kombestikust on tänini säilinud tuletegemise komme. Aga miks me seda teeme? Millised pärimuslikud lood ja laulud on seotud selle sugugi mitte kõigile ümberkaudsetele rahvastele nii olulise kombega? Üks põhitaotlusi on püüd tule puhastava toime abil vabaneda kõigest halvast ja mittesoovitavast, eeskätt kurjadest üleloomulikest jõududest. Eestlaste tule tegemine on tugevam traditsioon kui idapoolsetel rahvastel, kuid ei ole teada, et see on oluliselt seotud päikese kultusega, nagu näiteks germaanlastel. Üle tule hüppamise kombe populaarsus nii meil kui teistel rahvastel annab tunnistust sellest, et maha tehtud tuli pole kuskil võõras.

Jaanipäev oli üks ilo ja õnne pääv kõigile ja ka targa Jaani mälestuseks seatud pääv. Sel pääval pidid kõik valgustatud saama, niihästi elajad kui inimesed. Ja üks suur tuli pidi saama üles tehtud. (Virumaa)

Haljaste kaskede toomine nii nelipühadeks kui jaanipäevaks viitab muistsele suve vastuvõtule.  Uskumused ja muistendid sõnajala õitsemisest jaaniööl ning inimsaatuse ennustamine jaanilille abil on rahvusvahelise levikuga. Tähtis on, et taimi oleks üheksat liiki ning lillede noppimise maagiline koht. Eriline komme oli eestlastel kiikede rohkus. Kas kiiguti ka maagilisel eesmärgil – pole teada. Kõne alla võiks tulla kiikumisega põldude viljakuse mõjutamine ja uskumus, et läbi liikumine on puhastava toimega. Õllejoomine jaanitule juures on vana komme. Õllel on ohvrijoogina jaanituleriituses oma osa. Jaanidele pandi pärg pähe ja tõsteti üles Lõuna-Eestis.

Ebatavaliselt suurt mõju omistati jaanikastele. Seda korjata valget palakat enda järel vedades või hea tervise kinnituseks enese püherdamisega varahommikuses kastes. Üldine uskumus taimede erilisest mõjust liitub eestlastel loogiliselt heinategemisperioodi algusega. Jaaniheinal on hea kosutav jõud loomadele. Kokkupuutes taimedega eeldati vegetatsioonis peituva elujõu ülekandumist (kased, sõnajalg).

Jaanipäeva muistendid põhinevad uskumustel, kus esineb vesi, õhk, tuli. Need kolm kannavad ühist tähendust – nendega kokkupuutest on taotletud vabanemist kõigest halvast ja ebasoovitavast ning selle eemale tõrjumist.

Mida teeme?

• Kased tuppa! Kui toad ja õu koristatud, toome sisse kased ja paneme need püsti elutoa nurkadesse seina äärde, voodi päitsisse, lae alla, jaanituleplatsile või kiige juurde.
• Pärjad paneme pähe! Üheksat sorti taimedest pärga kannavad neiud.
• Õnnitleme Jaanide nimelisi! Jaanibe saab Jaan üles tõstet ja hurraa hüitud ja siis peab Jaan viina andma. (Hanila)
• Kiigume! Jaanipäeval ja nelipühi kiigutakse kõige enam. Kiiged ehitakse pühade ajal kaskedega. Kiigeehtijaile võib tuua tänuks head toidukraami.
• Laulame tule ääres koos! Tule ääres lauldakse maagilisi jaanilaule, mängitakse ring- ja rahvamänge ning tantsitakse. Eriti uhke on, kui seda tehakse müravabalt ehk ilma võimenduseta. Nii et loodushääledki kuulda on.
• Õnneks ohverdame! Tutrate tulle viskamise menetlust tehti linaõnne saavutamiseks. Tänapäeval soovime seda, mida hetkel vaja.
• Peseme jaanikastega! Jaaniööl võib end kasta jaanikastega, tagades nii ilu ja hea tervise terveks aastaks.
• Vaatleme jaaniusse! Tule kustumisel minnakse jaaniussi otsima. Kes kõige esimesena leidis, sel tuli sel aastal kuni järgmise jaanipäevani õnn. (Simuna)
• Otsime sõnajalaõit! Sõnajalad õitsevad jaanilaupäeva öösel kella 12 ja 1 vahel. Kui õied lahti löövad, siis peab neil suur tulesärin taga olema. Kui keegi ühe sõnajalaõie kätte saab ja seda kangesti hoiab, siis võib ta maailma asju teada. (Viru-Jaagupi)
• Lähme sauna! Jaanipäeval tehakse üheksat sorti taimest kimp, mis pannakse saunaviha sisse. Peale saunas vihtlemist võib sellega teha mitmesuguseid ennustusi.
• Ennustame! Jaanilaupäev õhtul kell 12 võtta üks klaas ja panna vett täis, siis võtta laulatussõrmus ja vaadata läbi selle sõrmuse klaasi põhja kuni kella üheni ja siis näeb sääl oma tulevast. (Jõhvi)
• Imetleme päikesetõusu! Jaanipäeva hommikul mängida päike üles tõustes. (Vaivara)
• Peame meeles esivanemaid! Kalmistule minnakse jaanipäeval. Mõnel pool süüakse koos kadunud omastega haual pidusööki.

Mõned näited jaanitule tegemisega seonduvatest kirevatest lugudest.

• Endiste eestlaste päevil olnud neil üks tubli sõjaülem või muidu vanem olnud. Tema auks pandud ükskord niisugused tuled põlema, kui tema Tallinna alt merele tulnud. Kas ta tuli ühe kuulsa reisi pealt või saanud sõjavõidu. Tulega on tema alamad teda austanud ja sellised autuled põlema pannud. Kadrina
• Jaanilaupäeval tehakse tuld ehk jaanikut. Kuulu järgi olla eestlased sellega muistsel ajal, sõaaegadel, üksteisele märku annud ja teha nüüd jaanituld selle mälestuseks. (Viljandi)
• Räägitakse, et jaanipäeva peetakse kuningas Jaani mälestuseks. Jaaniöösi ratsutavat see kuningas ühest kohast teise vaatama, kas jaanituled põlevad. (Nõo)
• Siin tehakse jaanituld selle mälestuseks, et laevamehed olnd hädas. Nied saand randa ja pistnd laeva põlema. Selle mälestuseks tehakse tuld jaanilaupä õhta. (Järva-Madise)
• Jaanipäeva laupa õhtu raiut kadagad või muud puid ja põletud tuld. See tule põletamine tulnd sellest, et vanasti ühekorra noorpaar läinud paadiga kuskile ära, põletand seal paadi ära, et änam tagasi ei tule. See olnud jaanilaupa õhtu ja sellest hakatud tuld põletama. (Käina)

Eesti Folkloorinõukogu innustab ühte tähtsaimat püha – jaanipäeva – pidama pärimuslikult ehk tegevusterikkamalt, pühalikumalt ning ühistegevuse keskselt. Eelmisel aastal just sel pühal toimunud rahvusvahelise pärimuspeoga Baltica 2016 ühines kolmkümmend kuus jaaniõhtut üle Eesti. Nende pidude eestvedajad ja neis osalejad soovivad ka sel aastal pidada jaaniõhtut samal viisil. On väga loomulik, et inimesed saavad oma päritud väärtused tagasi ja kasutavad neid enese korrastamiseks ning kogukonna ühendamiseks.

Head sõnajalaõieõnne ja enesetervistamist!