Kaja Kallas: kogukond on üksinduse vastand

Kaja Kallas. Foto: Tanel Meos / Delfi / Eesti Ajalehed

• Kogukonnad hoolitsevad oma liikmete eest ega looda nii väga ainult riigile.

Öeldakse, et inimene on karjaloom ja tahab kuuluda teiste inimeste hulka. Seetõttu on üks suuremaid väljakutseid välismaale elama asudes see, et alguses sa justkui ei kuulu kuhugi, sest sinu kogukond jäi maha koduriiki. Muidugi annavad tänapäeva tehnoloogilised vahendid võimaluse olla pidevalt endiselt oma koduriigi inforuumis, kuid teiste inimestega otsest läbikäimist see siiski ei asenda.

Aet Annisti kirjutas Sirbis, et eestlaste sõnavaras on «kogukonna» kasutus teinud eriti viimase 15 aasta jooksul läbi olulise tõusu ja mõned muutused. Ühelt poolt tähistatakse sellega meie-rühmi, enam-vähem ühiste eesmärkidega omavahel seotud eneseteadlikke rühmi, sageli vähemusrühmi (nt tatari kogukond Eestis, eesti kogukond Kanadas). Teisalt on «kogukond» naasnud uues ja positiivses võtmes, hakates tähistama ka küla, kuigi 2000ndateni oli see kaunis tavatu viis viidata maapiirkondadele kui elukeskkonnale.

Hakkasin mõtlema, mis kogukondadesse ma ise kuulun ja kuidas sinna sattunud olen.

Kui sain lapse, siis ütles mulle keegi, et nüüd tekivad sul sõbrad, kellega teid ühendab ainult see, et teil on ühevanused lapsed. Mõtlesin, et kust nad ikka tekivad, aga tõepoolest, lapsed on kogukondi tekitav jõud ka välismaal elades. Näiteks on meil tekkinud väike lapsevanemate kogukond, keda ühendab ainult see, et meie lapsed (kõik küll eri rahvusest ja eri vanuses) lähevad hommikul sama koolibussiga kooli. Igal hommikul oleme koos tänavanurgal lapsi bussi peale saatmas. Oodates saame teada üksteise puhkuseplaanidest, töömuutustest, jalgpallitulemustest ja loomulikult ilmast koduriikides. See väike koolibussivanemate kogukond hoolitseb üksteise eest selles piiratud ulatuses (nt et keegi maha ei jääks või et kui buss ei tule, kuidas siis lapsed kooli saavad).

Kui sain lapse, siis ütles mulle keegi, et nüüd tekivad sul sõbrad, kellega teid ühendab ainult see, et teil on ühevanused lapsed. Mõtlesin, et kust nad ikka tekivad, aga tõepoolest, lapsed on kogukondi tekitav jõud.

Samuti on lapsed ühendav jõud mänguväljakutel, kus nad kiiresti jutu peale saavad. Siis ei ole ka lapsevanematel muud teha, kui sidemeid sõlmida. Nii leidsin ma toreda pere, kellega nüüd lapsehoidjat jagame. Kindlasti tunnen end kuuluvat Brüsseli eestlaste kogukonda, mille kokkuhoidvust on võrreldud ka eesti kogukondadega pärastsõjaaegses Ameerikas. Näiteks esimesel Brüsseli aastal oli minu jaoks üllatus laste jõulupidu. Oli nii palju pühendunud eesti lapsi, kes laulsid eesti keeles, kuigi omavahel suheldi tihti prantsuse või inglise keeles, aga õhus hõljus ühtekuulumise ja oma juurte hindamise tunne.

Korraldasin ühte tulevikuseminari, kus oli juttu sellest, et üha enam muutub meie tegevus mis tahes valdkonnas kogukonnapõhiseks. Uue aja töötajad, kes on väga mobiilsed ja globaalsed, valivad oma tööandjat eelkõige selle kogukonna järgi, mille selle tööandja teised töötajad moodustavad. Kui selle kogukonna väärtused töötajale sobivad, siis ei loe see, et töökoht asub teises maailma otsas, pakitakse asjad ja minnakse. Sellised kogukonnad hoolitsevad oma liikmete eest ka muudes olukordades ega looda enam nii väga sellele, et näiteks riik kõike korraldaks, sest kogukond tuleb katsumustega operatiivsemalt toime.

Üks mu sõber rääkis, kuidas nad kohtasid mõned aastad tagasi Rwandas reisil olles meest, kes ütles, et käib üle piiri õpetajana Kongos tööl. Sõber oli seda kuuldes üllatunud, teades, et Kongo on nn läbikukkunud riik (failed state) ega ole oma riigipalgalisetele töötajatele (sh ka õpetajad, politseinikud) juba 20 aastat palka maksnud. Mees oli selle peale kostnud, et vanemad tahavad ju ikka lastele haridust anda ja on seetõttu pannud ise kokku palgafondi, millest õpetajatega arveldab. Nii osutatakse ka muid hädavajalikke teenuseid, nagu korrakaitse ja arstiabi. Kogukond korraldab ja vastutab ise. Kogukond hoolitseb oma liikmete eest.

Kogukonda kuulumise tunne on hea tunne, mille vastandiks on üksindus. Arvestades, et tehnoloogia triivib meid üha enam individuaalsuse poole, on kogukondade olemasolu selle tasakaalustamiseks üha olulisem. Kurt Vonnegut kirjutab oma raamatus «Palm Sunday», et noored võivad teha tänapäeval mida tahes, kuid kõige julgem ja tähendusrikkam asi, mis nad saavad teha, on luua püsivaid kogukondi, kus üksinduse kohutav haigus saaks välja ravitud. Hoidkem üksteist ja oma kogukondi.