:format(webp)/nginx/o/2017/06/19/6796609t1h4fae.jpg)
Olen leidnud tee golfini, ära teinud algaja kursuse ehk green card’i ja otsustasin hakata pidama ka blogi, selgitamaks, milliseid emotsioone, rõõme ja takistusi võib algajal ette tulla. Kõigepealt siis päris algusest, green card’ist, kirjutab ajakirja Golf uues golfiblogis «Võitlus iseendaga» Elviira Eessaar.
Sain tehtud omale green card’i. Miks ma selle tegin?
Olen sügisest saadik seotud meediaagentuuriga, kelle omandisse kuulub ka eestikeelne ajakiri Golf. Kuna tegu on maailma ägedama töökohaga, mis inspireerib ja julgustab elus uusi asju proovima, sattus minu selle suve tegevuste nimekirja ka golf. Minu saatusekaaslasteks selle teekonnal oli kolm toredat noormeest, kellega oleme kokkuleppinud järgmise mänguaja ja taaskohtumise sügisel, et võrrelda kogemusi ja emotsioone, mis golfimäng meile suve jooksul andis.
Kas golf on vaid aristokraatide, sinikraede pärusmaa?
Siinkohal kummutan selle müüdi ja seda mitmest vaatenurgast. Esiteks läksin green card’i kursust tegema arvatavasti Eesti golfimaailma ühe vanima ja autoriteetseima inimese härra Rein Auväärti juurde. Pean ausalt öeldes tunnistama, et juba Jõelähtmes asuvale golfiväljakule sõites hoidsin selga sirgemana ja veendusin, et minu olemuses ja hoiakus oleks kõik kõige õigemal ja parimal viisil olemas. Tahes-tahtmata mõjutavad meie arusaama teiste inimeste poolt antud hoiakud ja kogemused ning seda juba kaugelt ennem, kui õnnestub inimesega päriselt tuttavaks saada. Ausalt öeldes, kui olin viibinud härra Auväärtiga ühes ruumis esimesed 10 minutit, avastasin ennast mõttelt, et pole ammu juba kellegiga ennast nii mugavalt ja hästi tundnud. Tagantjärgi saan lisada, et pole ammu nii meeldivas seltskonnas ja nii lõbusalt aega veetnud. Aeg lausa lendas ja siiamaani on meeles tunne, kui härra Auväärt küsis, et kas teeme nüüd treeningutes pausi, oleme 3 tundi griinil olnud, siis vaatasime kogu grupiga imestusega üksteisele otsa, et kas tõesti on nii palju aega juba möödunud.
Teiseks, teooria osa on lihtne ja loogiline. See on ennekõike golfitraditsioonide tutvustamiseks ja mängija ohutuse tagamiseks väljakul ja selle osa suutis härra Auväärt edasi anda konkreetselt, kuid inspireerivalt. Alustuseks uuris ta, miks me üldse tema juurde tulime. Esmapilgul tundus küsimus pisut imelik, võib-olla ka provotseeriv, kuid kõige selle taga peitus ilus tõde. Nimelt oli tema eesmärk meile selgeks teha, et golf on mäng, mida peab nautima, ja see on ennekõike harrastus, ning ta palus meil selle meelde jätta elupäevade lõpuni (välja arvatud juhul, kui me ühel hetkel just professionaalsel tasandil sellega tegelema ei hakka) Selle teadmisega läksimegi väljakule.
«Ärge kasutage vägivalda»
/nginx/o/2017/06/19/6796611t1he223.jpg)
Seda lauset kuulsime järgneva kahe päeva jooksul vist kuus korda tunnis. Nimelt tuleb löök golfipalli pihta sooritada mitte käte, vaid õlgade jõu abil ehk siis mitte lajatada pikki golfipalle, vaid lõdva käega ja õlapööretega suunata pall õiges suunas ja õigele distantsile. Selle juures on tähtis jälgida oma keha hoiakut, jalgade asendit, golfikepi laba nurka ja golfipalli asukohta. Miljon asja korraga ja kui lõpuks keskendusin, siis tahes-tahtmata haarasin kõigest jõust golfikepist kinni ja sõna otseses mõttes lajatasin nii, et mättaid lendas vasakule ja paremale. Reinu pilk ütles tol hetkel rohkem kui tuhat sõna. Egas midagi, järgmine pall, kehaasend, käteasend jne.
«Kas te oma olemuselt olete ka kurikamehed?»
Keskendununa järgmisele löögile see küsimus härra Auväärti poolt lausa lõikas kõrva. Õnneks olin selleks ajaks juba adunud, et tegemist on erakordselt hea huumorisoonega inimesega ja teiseks, kõike, mida ta ütleb, ei pea kohe puhta kullana võtma. Ta tõi nähtavale voolujoonelise kujuga kurika ja seletas, kuidas selle abil on võimalik harjutada paremaid golfilööke. Niisiis saime kõik kordamööda seda kurikalööki proovida.
Jupp pesunööri
Olles juba veetnud tunde värske õhu käes ja proovinud igal võimalikul viisil golfipalli õrnalt, aga teravalt tabada, olin juba harjunud, et härra Auväärtil on ikka ja jälle varuks trikke, kuidas meid paremini õpetada. Sellepärast, et tekitanud pesunööri olemasolu tema treeningvarustuses enam lisaküsimusi. Pesunööriga pidime löömise hetkel jälgima selle vuhinat, et see tekiks õigel ajal õiges kohas ja mis seal salata, kui ikka jõuga panna, oli hoop vastu selga garanteeritud. Tegelikkuses muidugi isiklikult minule see meetod sobis ja aitas nii hoovõttu kui golfikepiga töötamise jaoks paremat lähenemist leida. Eks igaühele mõjuvad omad meetodid!
Üks löök tuli välja
Pakun, et nende päevade jooksul sooritasin sadu lööke ja neist tuli välja üks. Õige tunnetusega, õigele kõrgusele ja sinna, kuhu oli mõeldud lendama. Härra Auväärti pilk oli seekord heakskiitev!
Selline on minu kogemus. Edaspidi hoian kõiki huvilisi kursis golfimängude ilu ja võluga ning sellega, milliseid emotsioone see võib algajal mängijal esile tuua. Seniks, ootan huviga järgmist mängukorda!