Psühholoog Kätlin Konstabel: kuidas aidata enesetapumõtetega lähedast

Foto: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Scanpix

Keegi, keda tunneme, räägib meile, et ta elu näib mõttetu ja tahaks kõike lõpetada. Kuulame. Võib-olla arutame endamisi, et eks selliseid hetki ole kõigil ja viskame kohmetult nalja. Võib-olla tulevad meelde enda rasked hetked ja tahame neid jagada. Võib-olla käib meil peast läbi «jälle seesama jutt» ning me … lülitame end välja. Me kuulame, meil tekib igasuguseid segaseid tundeid ja sageli me ei tea, mida teha. Elu lõpetamise, surma teema tundub lihtsalt liiga suur ning meie oleme väiksed ja segaduses, kirjutab psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstabel.

Kui meil tekib kahtlus, et tuttav, sõber või pereliige räägib või käitub viisil, et meil käib peast läbi enesetapu võimalus, siis peab meeles olema lihtne reegel – alati tuleb reageerida.

On ohtlik müüt, et need, kes suitsiidist räägivad, ei tee seda. Enamik, kes lõpuks teo korda saadavad, on eelnevalt teistele märku andnud ja üritanud abi otsida. Rääkimine on alati appikarje ja sõnum äärmuslikust meeleheitest – ka siis, kui keegi on sama teemat maininud korduvalt ja meil on tunne, et jälle mingi draama. Kui jätame reageerimata, võime kaotada inimese.

Enesetappudega on seotud veel mitmed müüdid.

Tõsi, iga inimene vastutab oma elu eest ise, aga tihti piisab väikesestki märgist, et keegi on olemas ja hoolib, et tekiks uus lootuskiir.

Üks neist on, et kui võtan ausalt mures olles asja jutuks ja küsin kaaslase enesetapuplaani kohta, siis teen olukorda ainult hullemaks – et just küsimise peale mõte võibki saada teoks. Tõde on, et hoolimine ei tee asja kunagi hullemaks. Ei tohi ka mõelda, et kas mina olen ikka see õige inimene, pole ju spetsialist või piisavalt lähedane. Teinekord on võõrama inimesega selliseid asju lihtsamgi rääkida. Müüt on seegi, et kui inimene kord juba enesetapust mõtleb, siis ta on otsustanud, see on saatus ja teised ei saa midagi teha. Tõsi, iga inimene vastutab oma elu eest ise, aga tihti piisab väikesestki märgist, et keegi on olemas ja hoolib, et tekiks uus lootuskiir.

Enesetapumõtetega inimene on abisaamislootuse kaotanud, nii ei pruugi ta vahel ise abi küsida ega oma meeleheitest juttu teha. Et ta ei räägi või abi ei küsi, ei tähenda, et ta abi ei vaja – ta lihtsalt ei looda enam, et miski või keegi saaks aidata. Tegelikult ei soovita mitte surra, vaid lihtsalt kannatusest vabaneda. On otsitud alternatiive, aga neid ei paista kuskilt. Seega ei saa öelda, et enesetapp pole lahendus, sest see tegelikult ongi ainus tõhus toimetulekuviis, mida inimene nii suures hädas olles veel üldse suudab näha: saaks vaid kannatusest lahti, saaks kuidagigi selle lämmatava hingevalu eest põgeneda.

Enesetappude kõige suuremaks riskiteguriks on depressioon – eriti kui see on diagnoosimata (nt kui teismeliste või vanemaealiste puhul peetakse tujukust või kehvemat meeleolu normaalseks). Kui depressiooni käes kannatav inimene on juba arsti juurde pöördunud ja rohtude abil on natuke energiat tagasi tulnud, siis võib aga just see anda raskel hetkel tõuke elu lõpetada – seega tuleb olla tähelepanelik. Varasemad suitsiidkatsed ja enesekahjustamine või kui keegi perest või tutvuskonnast on enesetapu teinud, on samuti riskitegurid. Kuigi riskirühma kuuluvad ka nt bipolaarse häire, skisofreenia ja sõltuvuse diagnoosiga inimesed, ei ole psüühikahäire puudumine paraku välistav tingimus. Traumaatilise lapsepõlvega, kroonilise valu ja väga raske haiguse käes kannatavad inimesed või inimesed, kel on väga rasked elusündmused ja kes tunnevad end sotsiaalses isolatsioonis olevat, on samuti ohus.

Millised on ohumärgid, et tuttav või lähedane võib plaanida enesetappu?

• Silmatorkavad ja ootamatud muutused käitumises – teistest eemaldumine, eriline rahulikkus, väga suured meeleolukõikumised või seletamatud muutused emotsionaalsuses (depressiivne inimene tundub korraga helge ja rõõmus, sest näeb oma probleemidele lahendust); une- ja söömisharjumuste järsk muutus; riskeeriv ja ennastkahjustav käitumine (nt hooletu autosõit); ärevus ja tundlikkus teemade suhtes, mis varem ei puudutanud; huvipuudus tavapäraste või varem põnevate asjade vastu.
• Elu korraldamine – testamendi tegemine, inimestega kontaktivõtmine suhete klaarimiseks ja hüvastijätuks, pealtnäha põhjuseta kingituste tegemine, asjade jagamine.
• Hõivatus surma või vägivalla teemadest – internetiotsingud ja foorumites osalemine, lugemine, filmide vaatamine, postitused sotsiaameedias jne.
• Suitsiidivahendite soetamine – ravimite kogumine, relva ostmine jms.
• Üldise lootusetuse väljendamine, suitsiidist rääkimine – väljendid nagu «tahaks olla surnud», «millelgi pole nagunii motet», «tahan, et poleks kunagi sündinud», «tahaksin kõik lõpetada», «tunnen end täiesti lõksus olevat». Ka tavavestlusse või tülidesse korduvalt ilmuvad väljendid nagu «vabandust, et ma olemas olen», «küll sa minust ükskord lahti saad» või «ma tean küll, et teil oleks ilma minuta parem» võiksid teha meid tähelepanelikuks.

Kuidas reageerida?

Kui me oleme mures, et kuidas üldse teemat üles võtta või aru saada, mis toimub, siis kõige olulisem on olla siiras ja ehe. Täpsed sõnad pole nii olulised. Kui meie läbisaamine hädas inimesega on keeruline ja kardame, et meie empaatiast jääb vajaka – edastame oma mure kellelegi, kellel on parem kontakt. Kui me ei tea, kuidas käituda, siis püüame panna end sarnasesse olukorda. Kuidas ma tahan, et teised minuga käituks, kui ma olen nii meeleheitel, et mingit väljapääsu ei paista?

Kõige olulisem on kuulata ja lasta rääkida – ja jääda ise rahulikuks. Me võime ise kogeda kurbust või viha (kuidas saab kallis inimene nii mõelda, kas ta minust ei hooli?), aga see on hetk, mil peame kogu tähelepanu pöörama teisele ja üritama näha olukorda teise perspektiivist.

Kui meil tekib kahtlus või meile otse öeldakse, et on tahtmine eluga lõpparve teha, siis kõige olulisem on aru saada, kui kriitilise olukorraga on tegemist. Kui inimesel on selge kavatsus, läbimõeldud plaan (aeg, koht, vahendid), on oht väga suur ja reageerida tuleb koheselt. Tuleb kutsuda kiirabi või minna koos haiglasse (kui saate seda turvaliselt teha), inimest ei tohi mitte mingil juhul üksi jätta. Eemaldame lähedusest vahendid, millega suitsiidi võiks sooritada. Kui tegemist on tuttavaga, teatame kohe mõnele tema pereliikmele.

Et ohu tõsidust ja suitsiidplaani olemasolu välja selgitada, küsimegi konkreetseid küsimusi, aga nii, et see ei paistaks ülekuulamisena. Kuna kõige olulisem on, et teine meid usaldaks, tuleb luua kontakt, näidata üles hoolivust ja huvi. Avatud küsimused innustavad rääkima, need võivad olla üldised («Räägi mulle, mis seisus sa praegu oled?», «Mismoodi sa ennast tunned?») või ka spetsiifilised («Kuidas sa oled mõelnud seda teha?»)

Alustuseks võime öelda aga lihtsalt «Ma hoolin sinust ja ma olen sinu pärast praegu väga mures» või «Olen märganud sinus muutust ja tahtsin küsida, et kuidas sul läheb». Võib ka otse küsida «Kui inimesed on nii meeleheitel ja kannatavad, siis nad võivad tahta oma elu lõpetada – on sul selliseid mõtteid olnud?». See, et keegi on valmis otse ja keerutamata inimesega tema hingevalust rääkima, annab talle juba lootust ja turvatunnet. Ta saab teada, et ta läheb kellelegi korda, keegi on tema jaoks sel hetkel olemas.

Mõned soovitused, mida meeleheitel kaaslasega suheldes võiks arvestada:

Kui tundub, et suitsiidioht pole suur, aga sul on ometi mure ja kahtlused, siis vali sellest rääkimiseks sobiv hetk – et mõlemad oleks rahulikud ja oleks aega. Kui aga oht on suur, detailne plaan ja soov seda ellu viia on olemas, siis ei tohi oodata ega hoogu võtta. Niipea kui oled aru saanud, et asi on tõsine, kutsu koheselt abi.

Kindlasti ei tohi enesetapumõtetega inimesele lubada, et hoiad suitsiidplaani saladuses. Jah, ta võib küll vihastada ja võib-olla ta ei tahagi sinuga enam kunagi suhelda, aga vähemalt on ta elus ja see on ainus, mis päriselt loeb.

Paku perspektiivi, et kuigi hetkel tundub kõik lootusetu, võiks proovida vastu pidada veel ühe päeva või ühe tunni, alguses viis minutitki – mis iganes variandiga inimene suudab toime tulla. Oluline on saada kõige raskemast hetkest üle ja elus püsida.

Kui vähegi võimalik, suhtle otse. Internetisuhtluses läheb nii palju infot kaduma ja emotsionaalselt keeruliste vestluste puhul on see kriitiline. Me ei saa ka hinnata teise kehakeele jms põhjal, kui tõsine olukord on, lisaks on füüsiline kohalolek alati suuremaks toeks. Telefon on parem kui chat, silmast-silma vestlus parem kui telefon.

Innusta hädas inimest mõtlema enda aitamise võimalustele – kuidas ja kust abi otsida, aruta praktilisi momente, et plaan oleks hästi läbimõeldud. Ole ise ses osas aktiivne, suitsidaalsel inimesel ei pruugi olla just palju energiat. Pigem küsi «kas sobib, kui sulle helistan või läbi tulen?» kui et «kas sa võiksid mulle helistada?». Otsi internetist abivõimalusi, telefonumbreid ja näita initsiatiivi, et neid koos arutada. Ka siis, kui akuutne oht on möödas, aga üldine tunne elu mõttetusest püsib, tuleb ometi abi otsida.

Anna teada, et sinuga rääkides ei pea rakendama enesetsensuuri, mõtlema muljele. Vahel on inimesed palju rohkem valmis enda vigadest rääkima kui avaldama negatiivset infot lähikondsete kohta. Vahel ei taheta rääkida mingitest eluseikadest, vahel tundub viha või hirm emotsioonina, mida ei ole viisakas väljendada.

Kui inimene ei soovi oma tunnetest või enesetapuplaanidest sinuga detailselt rääkida, siis võib ka vaikselt koos olla – rääkima sundida ei tohi. Anname lihtsalt edasi sõnumi, et teine pole üksi. Aktsepteeri teda just sellisena nagu ta on ja anna mõista, et oled olemas ja kuulad. «Ma saan aru, et sul on raske rääkida, aga kas ma võin sinu juures olla?» võib olla adekvaatne küsimus. Kui teie läbisaamist arvestades on see sobiv, võid puudutada nt teise kätt või õlga. Võid pakkuda mingi tegevuse välja (kas soovid lonksu vett? natuke koos jalutada?). Lepime kõigi keeldumistega, välja arvatud see, kui olukord on tõsine ja peame vajalikuks nt kiirabisse helistada.

Ära eelda, et tead, mis teisega toimub, mis nii kaugele viis või mis kindlasti aitab. Isegi kui oled olnud ise enesetapu äärel või põdenud depressiooni, siis selline suhtumine («ma tean küll, mul on ka nii olnud») võib kõlada väga enesekeskselt ja teise tühistamisena. Ka siis, kui tegemist on pereliikme või väga hea sõbraga, ei tea me tema elu iga detaili, iga mõtet ja tunnet. Pigem ütle «Ma ei saa võib-olla üldse aru, kui raske sul on – aga ma tahan aidata. Kuidas ma saaks seda teha?»

Elu lõpetamisele mõtlev inimene ei vaja üldisi õpetussõnu, ka kõige paremast soovist kantuid. Seega jäta ütlemata «Pea püsti!», «Elu on ilus, sa lihtsalt pead seda nägema õppima!», «Keskendu positiivsele!» tüüpi soovitused. Oluline on tema ruumi teise väga rasketele tunnetele, lasta neid väljendada ja kuulata. Kõigele lisaks mõjuvad fraasid nagu «Püüa mitte muretseda» või «Ma tean mida sa tunned» vestluse lõpetajana.

Ära vaidle ega provotseeri. Ole ettevaatlik küsimusega «Miks sa seda teha tahad?» – see võib tekitada teises tunde, et teda rünnatakse ja tuleb end kaitsta. Väljendid «Kas su seis on tõesti nii sant?», «Sa ei mõtle seda ju tõsiselt, tegelikult sa tahad elada» või «Vaata, kui raske teiste elu on ja nad ei taha surra» võivad samuti kõlada väga tühistavalt – kuigi suitsidaalne inimene tegelikult tahakski ellu jääda.

Ära mõista kohut ega moraliseeri. Kui keegi mõtleb enesetapule ja on valmis sellest rääkima, siis selle kuulmine hävitab usalduse. Sobimatud on loengud elu väärtusest või sellest, et enesetapp on argpükslik ja isekas tegu. Surmahirmu ületamine eeldab väga suurt julgust. Etteheidete tegemine (mh rõhutamine, kui raske minul on, kui sa oma enesetapuplaanist räägid) ja süütunde tekitamine teeb olukorda palju hullemaks. Enesetapule mõtlev inimene tunneb end niigi kehvasti, mõttetu või hoolimatu inimesena. Pealegi arvavad suitsidaalsed inimesed tihtipeale, et just nende elus olemine on lähedastele raske koorem, ilma oleks kõigil parem. Selles seisus inimesel on hädasti vaja teadmist, et keegi on olemas, kui ta kukub – ja et see keegi pole nende peale kuri.

Ole vastutuse võtmisel realistlik. Isegi, kui sa teisest väga hoolid, on tõsiste suitsiidmõtete korral vaja spetsialisti pilku, rohtu või ka haiglasolemist. Ka kõige hoolivam lähedane peab vahel magama ja WCs käima, seega pole lihtsalt võimalik pikemat aega teisel 24/7 silma peal hoida. Sa ei saa ka teist inimest terveks teha või vastutada tema õnne eest, seda ei tohi kindlasti ka meeleheitel inimesele lubada. Saad pakkuda tuge, aga mitte seda, et likvideerid tema elus kõik probleemid. Tee kõik, mida saad, et toeks olla – aga tea, et sa ei saa teha kõike.

Nii isekalt kui see ka kõlab – teist saad raskel ajal toetada siis, kui mõtled ka enda heaolule. Eriti kui tegemist on pikema protsessiga, pead kindlasti leidma kellegi, kellele saad oma läbielamistest rääkida; samuti mõtlema, kuidas saad oma energiat taastada.

Kui juhtus nii, et püüdsid teemat jutuks võtta, aga vestlus läks luhta – katseta uuesti. Ütle otse, et saad aru, et sa ei reageerinud adekvaatselt, sinust polnud vist abi, aga et sa tahaks aidata, aru saada ja oled väga mures.

Aita kaaslasel olla valmis selleks, kui edaspidi peaks tekkima väga lootusetu tunne. Näiteks võib võtta ümbriku või mingi kastikese, kuhu panna asju, millest saab tuge ja mis annavad jõudu edasi elada – olgu need fotod, mingid tsitaadid, armsad esemed, kirjad. Koos võiks valida välja muusika, mis omab kaaslase jaoks tähendust ja kust saab tuge. Ühiselt võiks teha ka turvaplaani – aidata läbi mõelda ja üles kirjutada, kuidas täpselt ja mida teha, kui asjad kontrolli alt väljuvad. Sinna hulka kuuluvad erinevad toimetulekuviisid – järeleproovitud nipid, kuidas saada mõtteid kasvõi korraks mujale, mõnusad tegevused (nt võtan kassi sülle, lähen jalutama või ujuma), kelle poole pöörduda (lähedased inimesed, spetsialistid, tugigrupid), telefoninumbrid jms. Koos võiks läbi arutada sellegi, millised on kõige tõenäolisemad meeleheite vallandajad (suhtestress, alkohol, mingi tähtpäev vms) ja millest sellises olukorras enim abi on. Mida läbimõeldum tegevusplaan, seda suurema tõenäosusega sellest abi on.

Jää kindlasti sõbra või tuttavaga kontakti, kui suurem oht on möödas ja inimene on spetsialistide juurest esmast abi saanud. Astu läbi, helista, kirjuta. Sellised kriisiolukorrad jätavad igasse suhtesse märgi. Juba teadmine, et inimesel on keegi, kelle poole täiesti lootusetus olukorras pöörduda, annab palju jõudu ja teeb enesetunde kindlamaks.

Tallinnas võtab erakorralistel juhtudel psühhiaatriakliinikus abivajajaid vastu valvearst igal hommikul alates kell 9 (registratuur 617 1049). Tartus saab 24 tundi päevas helistada kliinikumi valvearstile ja –õele numbril 731 8764.

Palju häid materjale pakub ka veebikülg peaasi.ee, kus saab oma mure ka nõustajale saata. Nõustamise eest tasu ei küsita. Paljudes Eesti linnades, sh Pärnus, Kuressaares, Viljandus jm, ootab vastuvõtule ka vaimse tervise õde, kelle juurde saatekirja vaja pole.

Eluliin võtab kõnesid vastu ja pakub psühholoogilist tuge E-R kell 9-20 numbril 631 4300 ja õhtuti-öösiti saab iga päev abi 19-7 numbrilt 655 8088.

Artikkel on esimest korda avaldatud juunis 2017.