Keilalanna maja on tema muuseum

Anne Kalda. Foto: Liis Treimann

Kui mõnele saab kõigest vanast kiiresti väärtusetu träni, mis lendab pikemalt mõtlemata prügikasti, siis teine näeb selles hindamatut väärtust. Keila elanik Anne Kalda on just selline – vanaisa ehitatud eramus on palju talle isiklikult kalleid asju. Seega ka mälestusi.

Anne Kalda vanavanemad, kes elasid tegelikult Tallinna vanalinnas Pika tänava majas, kus nõukaajal asus kohvik Pärl, tahtsid pealinnast ära kolida. Vanaisa ema oli pärit Keila lähedalt Valingult, Keila kirik oli nende kodukirik ning nõnda ostsid nad 1930. aastate alguses Keilasse maatüki, et rajada sinna kaunis aed ning muidugi avar eramu. Mis sest, et vundamendiauku kogunes igal aastal suur hulk vett ja Meriväljal elanud sugulased soovitasid augu pigem partidele jätta. Vesi koguneb keldrisse – olenevalt aastast – seniajani, aga praegune pererahvas on sellega harjunud.

Maja on Anne Kaldale ja tema pojale Andreasele oluline, sest siin elas peale vanaema ja vanaisa ka Anne koos ema ja isaga. «Kõlab tobedana, aga tunnen ennast nagu majaga kokku kasvanud tigu, kes pole nõus siit mingi hinna eest mujale minema,» naerab perenaine.