Merje Luuk: kodusünnitus on loomulik ja seob meid esiemadega

Merje Luuk Foto: Erakogu

Mina vist enam ei sünnita  Eks ole lapsi juba omajagu ja vanust ka. Ometi on see teema saatnud mind viimased aastakümned. Esialgu nö tavasünnitajana esimesi lapsi kandes ja ilmale tuues, alates neljandast teadlikuna. Kodusünnitusest kirjutab seitsme lapse ema Merje Luuk portaalis Minu Pere.

Kuna otsustasin lapse kodus sünnitada, siis sundis see otsus endas kõike viimseni lahti harutama, seisma silmitsi oma suurimate kõhkluste ja hirmudega. Leidsin tee inimesteni, kes mind toetasid, jagasid oma kogemust ja kinnitasid usku sellesse, et ennast tasub usaldada.

Ja meie tütreke sündiski kodus nüüd juba pea 19 aastat tagasi! Mäletan seda tohutut vaimustust tema ja rõõmu enda kõikvõimsuse üle. Jah, just nii ma ennast tundsin, et olen absoluutselt kõigeks võimeline, sest sain täiesti ISE hakkama ühe priske ja elujõulise lapsukese sünnitamisega.

Keegi ei vaadanud mind haletsevalt ega kaastundlikult, keegi ei torkinud mind, kelleltki ei pidanud millekski luba küsima, keegi ei saanud mind hirmutada, mind toetasid kõige lähedasemad armsad inimesed – minu mees ja õde.

Tol korral oli meil abiks ämmaemand, kes jõudis just lapse väljutuseks kohale ja kellele jäi ainult ta vastu võtta. Aastate jooksul olen meie ämmaemand Siiriga korduvalt kohtunud ka hiljem ja alati ütleb ta heldimusega «tervita siis minu esimest!».

Ka järgmised lapsed sündisid kodus, nüüd oli ämmaisandaks ainult laste isa. See tundus nii normaalne ja loomulik, et mees paneb lapse naisesse ja võtab ka vastu. Ring sai täis.

Kodusünnitus lõpuks seadustatud

Möödunud nädalavahetusel oli vabaõhumuuseumis kodusünnituse päeva tähistamine. Juba kolmandat aastat nimelt on Eestis kodusünnitus seaduslikult reguleeritud, eelkõige silmas pidades just ämmaemandate tegevust. Võttis aega, mis võttis, ütleksin selle kohta.

Aastal 2000 tegime naisteühenduse, mis seadis enda eesmärgiks toetada ämmaemandate võitlust selle eest, et nad saaksid sanktsioone kartmata naisi kodus abistada. Ja läks ainult 14 aastat ja saigi tehtud.

Nüüdki olid Vabaõhumuuseumis koos naised ja ämmaemandad, kes ju ise ka naised ja mitmed koduski sünnitanud. Oli titasid ja mehi ja kõhutitasid. Ja saime jumala rahus ja ümbritseva halvakspanu kartmata koos olla, nagu nentis ka ürituse kokkukutsuja, ämmaemand Ingrid Kaoküla. Ingrid on selline ämmaemand, kelle arvele tuleb lugeda üle kolmesaja kodusünni. Vau!

Mina sain ka rääkida. Teemaks sel korral sünnituspärimus. Sel teemal on tänuväärse töö ära teinud etnoloog Marika Mikkor, kelle kogutud materjalid tema lahkel loal olid ka minu ettekande aluseks, lisaks materjale Eesti Kirjandusmuuseumist.

Armasta meest ja toetu temale

Millest kõneleb pärimus? Maagiast ja kogemusest. Sellest, kuidas analoogiamaagia abil püüti ära hoida haigusi, terviserikkeid, kõikvõimalikku halba (sh kiilaspead ja tedretäppe). «Rase ei tohi käega laualt purusid kokku pühkida», «Rase ei tohi aia alt läbi ronida», ei tohi, ei tohi… Ja sekka seda, mida tohib ja peab. Eelkõige armastama oma meest ja mõtlema hästi. Soovitus, mis pole oma aktuaalsust kaotanud ka täna.

Loe edasi portaalist Minu Pere.