Lapsed ohus: kas psüühikahaigusega vanema õigused on lapse elust tähtsamad?

Foto: Pexels / CC0 Licence

Kliiniline psühholoog Tiina Kompus räägib ajalehes Pealinn, et ei ole üllatavad juhtumid, kus psühholoogilise puudega ema muutub lapsele ohtlikuks. «Kohtud suhtuvad muidugi leebelt- tal on kerge alaareng, ta pole ju paha. Neuropsühholoogina ütlen ma seda, et lapsele on kõige olulisem mitte saada peatraumat.»

Kompus nentis, et psüühikahäirega vanemad ei pruugi laste ülemeelikusega toime tulla. «Oma armsust lapsed ei kaota, kuid psüühikahäiretega vanemal võib olla väga raske ka näha põrgulärmi tegevat last armsana,» selgitas Kompus. «Lapsed kasvavad, hakkavad iseseisvalt toime tulema. Paraku see tähendab iga päev muutusi. Kõige suurem häda ongi taolistele vanematel lapse kasvamine – kogu aeg on vaja uuega kohaneda.»

Kompuse sõnul kaasneb lapse saamisega niikuinii suurem kehaline- kui ka vaimne koormus. «Tuleb hulganisti rohkem asju teha, tõsta, valada, tuua, viia, loputada jne. Sellega kaasneb ka suurem kognitiivne koormus,» rääkis Kompus. «Last peab kogu aeg seirama. Kui psüühika ei ole korras, siis see on juba liig. Seda tihtipeale ka abistav lähivõrgustik ei märka.»

Psüühilise häirega ema võib lapsele ohtu kujutada juba rasedusaegse riskikäitumisega või näiteks hallutsinatsioonide tõttu ennast vigastades. Lisaks on selliste perede lastel suurem risk psüühiliselt ise haigestuda või hilineb nende areng hooletusse jätmise tõttu. Kompus tõi näiteks ühe kerge vaimse alaarenguga noore naise juhtumi. «Tekib olukord, kus laps magab, noor ema hakkab talle piimasegu soojendama, laps ärkab ja hakkab nutma, samal ajal heliseb telefon,» rääkis psühholoog. «Terve ema suudaks selles olukorras hakkama saada - laps kaenlasse, teise käega segad piimasegu ja telefon on kaelavahel. Kui normaalse psüühika puhul on kõige tähtsam lapse heaolu, siis tema puhul ta asub kõrvaldama seda, mis on kõige häirivam ja see on lapse nutt. Selline neiu ei tule ülesandega toime. Lõpuks jääb laps vait, paraku suure liiaga - see laps ei tee enam kunagi mitte midagi. Kohtuekspertiis leiab sellistelt lastelt tihti ka varasemaid vigastuste jälgi: luumurrukesi siin-seal.»

Kompuse sõnul oli neiu kasvanud toetavas ümbruskonnas ja tal ei lastud hetkekski tekkida mõtet, et ta ei saa millegagi hakkama. «Sellistest oskustest pole aga üldse kasu, sest uute oskuste õppimiseks ei ole ta võimeline,» nentis ta. Kohtud suhtuvad sellisteste vanematesse leebelt - tal on kerge alaareng, ta pole ju paha, ja reeglina saab vanaema lapse eestkostjaks, aga laps jääb tegelikkuses ikka samasse keskkonda. Häirega ema saab varsti järgmise lapse ja kellega juhtub samamoodi.

«Seadus on selline, et peame ära ootama, et juhtuks, enne ei saa midagi teha,» rääkis Kompus. Kompuse sõnul on võimatu vastu vaielda sellele, et lapsele on kõige olulisem olla koos oma emaga. «Neuropsühholoogina ütlen ma seda, et lapsele on kõige olulisem mitte saada peatraumat,» rõhutas Kompus. «Kui seda last natukenegi karmimalt kohelda, siis ta on nii tilluke ja õrnake, et see pea kuskil saab ikka pihta ja sel on väga halvad tagajärjed. Psüühilise häirega ema ei ole spetsiifliselt lapse vastu paha, vaid ta on sattunud ülejõukäivasse olukorda. Ainuke reaalne abi oleks see, kui lapsega tegeleb keegi teine,» nentis dr Kompus.

Loe täispikka lugu Pealinna portaalist!