/nginx/o/2011/02/17/518001t1h296d.jpg)
1. aprill oli sel aastal päris lahe. Teistsugune. See haneks tõmbamise päev võib ju tekitada inimestes vastakaid tundeid, aga seekord olid naljad päris loomingulised.
João Lopes Marques: Facebooki suhtestaatus pole naljaasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Portugal müüs Hispaaniale riigi pankrotist päästmiseks oma vutistaari Ronaldo; Ryanair teatas, et nende lennukite pardale lapsi enam ei lubata; reklaamiti uut veebipõhist paaripanekukontseptsiooni: uue pruudi või peika valiku aluseks on tema sarnasus eelmise kaaslasega.
«Pole saladus, et mehed jäävad tavaliselt eelistama sama tüüpi naisi,» kommenteeris üks projekti loojatest, sakslasest itimees. Geniaalne, kas pole?
Aga minu lemmiknali sündis seekord Facebookis, mida me üha enam külastatame samasuguse loomulikkuse ja ennastunustavusega, nagu me astume läbi oma kodupoest (olgu neetud see härra Zuckerberg!).
Rida mu Facebooki naissoost sõpru teatas ootamatult, et on rasedad, või muutsid oma suhtestaatust. «Hõivatud», «abielus» või lihtsalt «suhtes». Muidugi tekitas see äärmiselt naljakat vastukaja: kes oli jahmatanud, kes lihtsalt kerges šokis.
Olgem ausad, Facebookis oma suhtestaatuse (ehk perekonnaseisu) määramine on omaette teadus. Ligi 14 kuud tagasi toimus mu elus oluline muudatus ja ma otsustasin avalikult tunnistada, et João Lopes Marques on «suhtes».
Armastusel on imevägi, nagu me teame, kuigi pigem tegin ma seda sellepärast, et mu tüdruksõber elas tollal Viinis. Kaugus oli karjuvalt häiriv ja luges asjaolu, et me suhe oli veel väga värske.
Tahtes suhet kaitsta – jah, tunnistan -, tegin midagi, mida olin karmilt kritiseerinud. See Facebooki suhtestaatuse mehhanism oli mulle seni tundunud maailma kõige mõttetuma leiutisena. Totaalne maitselagedus. Vastikult imal. Aga siin ma nüüd olen… Olen ühinenud e-romantikute leegioniga.
Kui aus olla, siis see probleemiallikas tekkis me ellu siis, kui Facebook selle funktsiooni oma lehele pani. Olen muidu küll inimene, kes eelistab oma isiklikud asjad endale hoida, kuidagi on need tegelased suutnud meid aga igapäevaselt oma imagole ja identiteedile mõtlema sundida.
Ühiskondlik surve end eksponeerida ja teiste ees epata on dramaatiliselt kasvanud. Ideaalne oleks lahter üldse tühjaks jätta, sest kohe, kui inimene on ses osas oma «süütuse» kaotanud, lähevad asjalood keeruliseks.
Facebook annab meile 9 valikut (üheksa!) ja ükski neist ei too tegelikult rahu majja:
Vallaline: «Aga…Aga João, kas me ei olegi siis suhtes või?»
Suhtes: «João, miks sa endale sama staatust ei pannud, nagu minul? Kas me siis pole suhtes või?»
Kihlatud: «Mida see staatus veel tähendab? João, kas me siis järgmisel suvel abiellume?»
Abielus: «João, kas me lepime omavahel nii kokku ilma paberitele alla kirjutamata?»
Keerulises suhtes: «Me läheme keskmiselt kord kuus lahku… João, kas me oleme nüüd siis otsustanud, et me ei ole enam suhtes?»
Avatud suhtes: «Kas pole paradoksaalne, João? Me oleks võinud selle lahtri ju lihtsalt tühjaks jätta… Sa ju tead, et ma armastan sind praegu ka. Tee, mis sa pead vajalikuks, aga tea, et minu jaoks on me suhe küll kõike muud kui avatud…»
Lesestunud: «João on meie hulgast lahkunud. Aga kas ta tahaks, et ka mina oma (meie) saatuse kõigile teatavaks teeks? Meie kurva saatuse… Aga eks elu olegi üks uuesti alustamise kunst…»
Lahus: «OK, see vist tegelikult pole enam ajutine olukord, nii et võiksime siis parem juba tagasi «vallalise» peale minna? João, see staatus on kuidagi veider… Nagu ma nutaks sind, vana tõbrast, taga…»
Lahutatud: «Just nii. João, ma tahan, et inimesed teaksid, et meie koos veedetud aeg oli õnnelik ja et meil on kaks imearmast last. Seda ma oma Facebooki sõprade eest varjata ei kavatse.»
Elame ikka imelikus maailmas. Avaldame ise oma eraelu kohta infot, samas kurdame, et sotsiaalvõrgustikud ei jäta meile piisavalt privaatsust. Kapriisne inimsugu.
Asju ei tasu liiga keeruliseks ajada ja kui te minu tagasihoidlikku arvamust tahate kuulda, siis kokkuvõttes on mingi mõte üldse neljal staatusel:
Suhtestaatust pole märgitud: ära unusta, et tunned end tänu sellele palju vabamalt (vähem võib olla rohkem).
Vallaline: kui sa juba rõhutad, et ei ole suhtes, annab see mõista, et oled avatud suhtlema veebis sinu vastu huvi tundvate inimestega. Ja eks tänapäeval ole inimestel hulganisti virtuaalset infot, mida analüüsida, enne kui esimese suudluseni jõutakse.
Suhtes: see on selge sõnum, konkreetne märk, aga tuletan meelde, et liiga palju rääkides koorite end justkui alasti.
Lesestunud: jah, me mõistame, kui oluline on lahkunuid väärikalt leinata.
Facebook on paras teadus juba, eks ole? Hirmutav. Tõesti, oleks keegi mulle viis aastat tagasi öelnud, et suhet saab kunagi määratleda pelga klikiga, poleks ma seda uskunud…
Veel üks soovitus: enne oma suhtestaatuse salvestamist kontrollige oma valik üle, sest väike eksimus võib tuua olulisi tagajärgesid.
***
Portugali kirjaniku ja kolumnisti, raamatute «Minu ilus eksiil Eestis» ja «Minu väga ilus eksiil Eestis» autori João Lopes Marques'i kolumni saab naine.postimees.ee veergudel nüüdsest lugeda iga nädala alguses!