Nõustaja selgitab: mida teha, kui laps ei oska enda eest seista?

Linda Pärn
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Vida Press

«Vajan abi, kuna ei oska poega kuidagi suunata. Toon hiljutise näite: poiss sattus trennis teise poisiga konflikti, kuna viimane tegi talle kogemata haiget ja hakkas naerma. Minu poeg võtab selliseid asju nii südamesse, nutab ja ütleb, et enam sinna trenni ei lähe. Kui palun, et läheks ja räägiks treeneriga, et treenerit ju võib usaldada ja koos saavad probleemi lahendatud, siis keeldub ja ütleb, et pigem teeb teine kord tagasi, et siis on vähemalt enesetunne parem,» kirjutab lapsevanem Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas

«Üldse kui trennis või koolis on mingi probleem, siis hakkab ta nutma ja helistab mulle, samas keeldudes õpetaja või treeneriga rääkimast. Kardan, et ta võib niimoodi olla kiusajatele kerge saak - kuna on väikest kasvu, hakkab kergelt nutma ning ei julge enda eest seista või ennast kehtestada. 

Kuidas saaksin teda selles aidata? Täna saime vist räägitud, ütlesin talle, et ärgu andku ühe kiusaja pärast alla ja nii edasi. Lubas ikka edasi trennis käia, kuid ütles ka, et ta ei ole sellest üle.»

Psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja Õnne Aas-Udam:

«Teie kaheksa-aastane poeg on oma olemuselt tundlik, talle on omane reageerida probleemidele või konfliktiolukorrale nutuga (temperamendiline iseärasus?). Samuti kirjutate, et lapsel on teiega väga usalduslik suhe - mure ilmnedes helistab ta alati teile, räägib just ja ainult teiega. 

Emana olete mures, kuidas aidata oma poega enda eest enam seisma, ning lisaks on teil hirm, et nutuselt reageeriv laps võib jääda koolis/trennis naerualuseks või saada kiusatavaks.

Arengupsühholoogid on leidnud, et seoses minastruktuuride arenemisega, just ülimina arenguga kaasnevalt on kriitilisus võimsam kooliea alul, umbes 8-9-aastaselt. Siis kogeb mõnigi laps end olevat nõrk, halb ja pidev ebaõnnestuja. Näiteks - sageli kogeb ta järgnevat päeva mustana ja igaks juhuks loeb päeval toimuva võistluse ebaõnnestunuks juba hommikul. Kas teie laps reageerib ka vahel n-ö ennetavalt negatiivselt? Või et temal asjad ei tule kunagi välja jne?

Kooliealise lapse enesetunnetus ei ole veel hea. Vanemate juhuslik žest, õpetajapoolne positiivne tähelepanek või sõbralt saadud imetlus või pilge mõjutavad last sügavalt. Kooliealine on laituse mõjul haavatav ja tunnetab end isiklikult puudutatuna.

Nii et teie laps on tundlik nii isiksuselt kui arenguliselt ja ebaõnnestumised, kaaslaste pilked/ütlemised/tülid haavavad teda väga. Lisaks on erilaadsed ka poistegrupi suhted. Kus iganes gruppi poiss kuulub (klass, trenn), toimub seal pidevalt võimuvõitlus, hierarhiline positsioneerimine ja ümberpositsioneerimine. Väike nügimine on igapäevane teema ja seda tuleks rahulikult võtta.

Palju on tõesti klassiõpetaja või treeneri teha. Nende kätes on igapäevaselt harida lapsi ühelt poolt tolerantsuse kasvatamisel - kõik lapsed on erinevad ja ka nutmine on ok; teisalt sotsiaaalsete oskuste õpetamine - nagu ka te ise nimetasite - õpetada lapsed enda eest seisma, ennastkehtestavalt käituma (samal ajal teise õigusi riivamata). 

Omalt poolt võiksite oma murest/vajadusest nendega nelja silma all rääkida ja paluda neid delikaatsele koostööle. 

Emana saate oma poega aidata kodus ikkagi eelkõige teda kuulates ja ise rahulikuks jäädes. Kui võtate üle lapse negatiivsed tunded, on peres juba kaks õnnetut inimest, nii te aga teda aidata ei saa. Selleks tuleb teil ennast lapse probleemist eristada, see juhtus temaga, see on tema elu. Mina saan emana aidata teda siiralt kuulates, olles 100 protsenti kohal, teda lohutamata, nõu andmata. Jah, just nii! Last aktiivselt kuulates sõnastage ümber tema poolt räägitu, või tugevad tunded, mida temas tajute. See on lapsele abistav, ta tajub, et mõistate ja toetate teda. Kui laps tunneb, et on saanud segamatult oma mure ära rääkida, saab ta ka ise paremini toimunust aru ja alles siis on koht küsida, mida me nüüd teeme, kuidas olukorda lahendada? Ehk siis probleemilahenduse koht. 

Lugege tõhusatest vanemlikest oskustest perekeskus Sina ja Mina ning põhjalikumalt Thomas Gordon raamatust «Tark lapsevanem».»

Tagasi üles