:format(webp)/nginx/o/2017/06/06/6754455t1h5877.jpg)
Miks peavad olema kaubanduskeskused lahti pühapäeviti? Miks soosib riik ressursse raiskavat süsteemi, mis on peredele kahjulik? Klienditeenindaja töö pahupoolest ja praeguse tarbimissüsteemi laiematest mõjudest kirjutab kolme lapse ema Maarika Kuulmaa portaalis Minu Pere.
Kunagi teismelisena tahtsin ma väga saada miilitsaks. Mitte punastest tellistest ehitatud GAI putkasse passima või kuskile kontorisse pabereid täitma, vaid pigem just sellist uurijatööd tegema. Ilmselt oli üks põhjus see, et ma juba lapsena neelasin kohutavas koguses raamatuid ja just nimelt krimkasid.
Kahjuks aga pole mulle rohkem pikkust antud kui 157 cm ja olin kindel, et mind just kasvu pärast praagitakse tudengikandidaatide nimekirjast välja. Nii ei läinud ma isegi proovima.
Mingil ajal oli mu kindel soov saada õpetajaks, aga tollane aeg ning võimalused tegid oma töö. Nii saigi minust paraku juba pärast keskkooli lõpetamist seitsmeteistkümneaastaselt müüja ehk tänapäevasemalt klienditeenindaja.
Miks ei võiks olla pühapäev see päev, mil kogu pere saab koos olla ja võetakse koos lastega ette midagi huvitavat? Me kurdame, et lapsed sattuvad kampadesse ja seltskonda, mis avaldab halba eeskuju. Aga lastel on üksi kodus olles igav, ema jõuab tihtilugu töölt koju alles enne südaööd ning siis pole tal ei aega ega ka jõudu lapsega tegeleda.
Mulle eriti ei meeldi oma praegusest tööst rääkida. Mulle piisab sellest, et saan inimestega suhelda ja kasulik olla. Tunnen ise rahulolu, kui olen täitnud klientide soovid ning saan neilt ka positiivset tagasisidet.
Eks olukorrad on iga päev erinevad ning ma alati räägin, et hea klienditeenindaja pagasis on reaalselt mitu elukutset. Ehk siis matemaatik, sest ilma numbrite ja protsentideta meil hakkama ei saa. Teenindaja peab olema hea psühholoog, sest pead tajuma, millises tujus klient on, mida ta soovib ning samastuma oma kliendiga, et mõlemad lõpuks ka protsessiga rahule jääksid.
Kasuks tuleb ka keelteoskus. Praktiliselt iga päev tuleb aru saada ja rääkida vene keeles ja suuremates linnades, kus on turiste rohkem, ka soome ja inglise keeles.
Samuti peab klienditeenindaja olema professionaalne koristaja, sest lisaks sellele, et ta teab ja tunneb oma kaupa ning on särav, peab ta ka kiirelt olema valmis mis tahes segadusi likvideerima.
Tegelikult on see vaimselt küllaltki raske töö ning enne, kui solvad või pahatahtlikult teenindajale käratad, mõtle, kas sulle meeldiks, kui keegi võõras oma paha tuju sinu peal välja elaks.
Alustasin töötamist toidupoes ja sel ajal oli tutvus müüjaga justkui kingitus. Täitsa naljakas on tagantjärele mõelda, et oli olemas nn letialune kaup ning suhted tuli hoida head ja soojad, et saada see kohvipakk või hernepurk kätte.
Mis aga mulle sel ajal väga meeldis, oli see, et kauplused olid pühapäeviti suletud ning argipäevadelgi polnud hiliste tundideni poed lahti. Ei mäleta küll, et keegi oleks nälga surnud või inimesed kurtnud, et polnud võimalust igal momendil poodi saada.
See aga, mis momendil meie kaubanduses toimub, on täiesti reguleerimata ja arusaamatu. Esiteks viiksin meie armsal kodumaal sisse süsteemi, mis mujal maailmas väga hästi toimib, ehk siis alkohol toidupoest välja ning eraldi kauplustesse.
Avatud võiksid need poed olla näiteks kella kahest päeval kella kuueni õhtul. Inimesed peaksid oskama arvestada, kui suures koguses on neil vaja joogikraami osta ja kui tuleb puudu, siis ehk polegi selleks korraks enam vaja.
Samuti näeksin ma tulevikus seda, et kaubanduskeskused ning poed oleksid pühapäeviti suletud. Mu meelest toimub praegu kohutav raiskamine. Esiteks inimressursi raiskamine, tihtilugu on just pühapäevad need, kus ostjaskonda reaalselt polegi ja keskustes ongi vaid müüjad. Teiseks, milline oleks elektri kokkuhoid, kui terved keskused oleksid pühapäeviti suletud, pluss kõik muu sinna juurde.
Nutikas perenaine käib korra nädalas poes, teeb endale listi ja ostab vajaliku. Miks on vaja hoida kauplused iga päev avatud ja hiliste õhtutundideni? Ehk see, kui ma ei saa igal momendil poodi hüpata, õpetab mind mõtlema ratsionaalselt ja ma tõepoolest ostangi korraga kõik ära.
Olen lugenud selgitusi, et ehk maal elavad inimesed tahavad just pühapäeval poodi tulla… Nalja teete? Pühapäeval ei saagi maalt linna, sest puudub bussiliiklus!
Momendil ma ei kurdagi kui samas süsteemis töötaja, vaid kui lapsevanem. Suviti on toidupoed tihtilugu avatud kella üheteistkümneni, letis enamasti naised, kelle lapsed kodus ootamas. Töötaja tööaeg aga ei lõpe siis, kui poeuksed klientidele kinni pannakse. Enamasti lisandub sellele veel tunnike, et teha kokkuvõte antud päevast ja ettevalmistused järgmiseks.
Miks ei võiks olla pühapäev see päev, mil kogu pere saab koos olla ja võetakse koos lastega ette midagi huvitavat? Me kurdame, et lapsed sattuvad kampadesse ja seltskonda, mis avaldab halba eeskuju. Aga lastel on üksi kodus olles igav, ema jõuab tihtilugu töölt koju alles enne südaööd ning siis pole tal ei aega ega ka jõudu lapsega tegeleda.
Lapsed reaalselt ju oma sellise pahatahtliku käitumisega otsivad tegelikult vanemate tähelepanu, ja see, et nad hakkavad pahandusi tegema, hulkuma jne on tegelikult nende varjatud abipalve.
Mis mulle veel väga vastukarva, on see, et kaubanduskeskustest on tehtud n-ö meelelahutusasutused. Mu meelest on see nii läbimõtlemata ja kummaline. Kurdame, et meie lapsed on haiged ja ei liigu, ja samas selle asemel, et anda võimalus peredel koos lastega matkama/sportima minna, kutsume nad keskustesse üritustele – varjatud kujul ostlema. Ja nii need lapsed mõtlevad, et see ongi normaalne.
Vaadake mis tahes keskustesse, kus noored istuvad kambakesi. Mitte et nad suhtleksid omavahel – ei, ninad nutitelefonis, kas siis mänge mängimas vms.
Miks me ei võiks vabas õhus kuulata bändide muusikat, miks need üritused ei võiks olla kuskil spordisaalis või siis kasvõi pargis? Samamoodi on mu meelest ajast ja arust igasugused öömüügid. Ei kujutagi ette, miks ma ei saa oma ostusid teha päeval? Ma ei pea seda normaalseks ja ei ärgitaks niigi meie hullus tarbimisühiskonnas lapsi aru saama, et see on normaalne.
Minult on küsitud, miks ma sellest teemast pidevalt jahun, kas see pole nagu vasikatega võidu jooksmine, mis ei vii nagunii kuhugi? Mina arvan, et väikestest asjadest saavad ükskord suured ja kui keegi minuga ka sarnaselt mõtleb, siis ehk näiteks kümne aasta pärast on juba asi teisiti.
Väärtustagem rohkem peresid, andkem vanematele võimalus oma lastega rohkem tegeleda ja koos aega veeta. Kasvavad meie lapsed elutervetena ja hoolitsetuna, siis saame ka loota, et nemad kord täiskasvanuna teevad õigeid otsuseid ja väärtustavad meid.