Naise pihtimus: vihkan oma meest tema viljatuse pärast

Foto: Panther Media/Scanpix

«Oleme tulutult proovinud last saada umbes 6-7 aastat. Sügisel oli mul ebaõnnestunud IVF-katse. Olgu siis öeldud, et viga on mehes, minul ühtegi probleemi leitud ei ole, kõik analüüsid-uuringud korras ja varasemast abielust on mul üks laps. Ma tunnen, et kogu selle viljatusevärgi pärast ma ei armasta enam oma meest,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«IVF-protsess oli minu jaoks väga keeruline ja valus ning ebaõnnestumine suur löök. Tegelikult ei tahtnud ma IVF-i üldse ette võtta, kuid mees ja mitu arsti tegid selgeks, et see on meie puhul ainus võimalus, sperma on lihtsalt nii kehv. Ja see ainus võimalus ebaõnnestus. 

Kogu see arstide vahet jooksmine võttis minu jaoks suhtest kogu romantika ja lähedustetunde ära. Tunnen, et IVF oli minu suhtes liiga ebaõiglane, sest mina ju viljatu ei ole, siiski jääb kogu valu ja ebameeldivus minu kanda.

Olen pahane ka seepärast, et mees oli kogu protsessi vältel liiga vähe toetav: ei viitsinud minu tunnete virvarri eriti kuulata ja kui mõni mure või valu oli, siis tegi ettepaneku, et viib mu arsti juurde või kutsub kiirabi. Mina aga oleksin vajanud lihtsalt ära kuulamist ja silitamist-lohutamist. 

Loomulikult ma rääkisin oma soovidest talle, aga ta ei saa sellistest «naiste soovidest» aru või siis ei taha saada: nii mugav on ju naine arstile saata ja ennast vastutusest vabastada. Ma leian, et olen ise piisavalt nutikas, et teada, millal ma vajan konkreetset arstiabi ja millal lihtsalt hellust.

Ma leian, et mees on oma viljatusega suhte minu jaoks täiesti ära rikkunud. Olen alati tahtnud vähemalt ühte last veel ja ei kujuta elu teistmoodi ette. Kahetsen väga, et temaga abiellusin ja olen kõik need aastad asjatult lootnud rasestuda. Mees ei saa üldse aru, miks ma võin mitu päeva pärast tööd kodus nutta, kui saan teada, et järjekordselt on mõni töökaaslane rase või sünnitanud... 

Olen õnnetu, nutan palju ja ei suuda mehele andestada: isegi kui ma teen head nägu, et kõik on korras, olen südames vihane ja solvunud. Mis seal salata, eks see jõua väljapoole ka karjumise ja nähvamise näol. Või siis lihtsalt väldin tema seltskonda. Ma tean, et olen tema silmis «põhjuseta» tige, kuid minu sees on tunne, et mind on ebaõiglaselt koheldud ja ma olen õnnetu. Eriti veel seepärast, et üldjoontes on meil enne lastetuse probleemi ilmnemist olnud tore ja õnnelik suhe. 

Ma ei tea enam, mida teha. Andestada endale haiget tegemist ma ei saa, lastetu abielu tundub tulevikuta, lahku minna tundub samuti väga keeruline. Hetkel olen jäänud olukorra juurde, et kui ei tea, mida teha, ära tee midagi. Lõputult see kesta ei saa, pean varsti midagi otsustama. Mees tahaks jätkata IVF-i tsüklitega, kuid sellega ei ole mina enam nõus.»

Vastab psühholoog Annika Vau:

«Soovite last saada ning olete abikaasaga püüdnud seda soovi täita 6-7 aasta jooksul. Hetkel olete kahevahel, kas jätkata valu-põhjustavate kehavälise viljastamise tsüklitega, riskides ka võimaliku pettumusega või siis minna oma abikaasast lahku. Lahkuminek vajab põhjalikku läbimõtlemist, eriti seetõttu, et enne raskuste ilmnemist oli teie suhe üldjoontes õnnelik ja tore. 

Tunnete ebaõiglust ja solvumist oma abikaasa suhtes ja pettumust ebaõnnestunud IVF-katse pärast. Lisaks kirjutate, et olete õnnetu ja lootusetu, kuna pole saanud teist last. Samas tahaksite oma suhet jätkata ning parandada. Soovitan pöörduda koos mehega perenõustaja/paariterapeudi juurde – seal saate oma vajadustest ja soovidest rääkida nii, et ka mees seda kuulab ja aru saab. Peale seda, kui saate oma vihast ja pahameelest rääkida, on kergem otsustada, kas soovite jätkata IVF-iga. Koos nõustaja/terapeudiga saaksite otsida viise paarisuhte parandamiseks ning jõu leidmiseks IVF-i läbimiseks. Nõustajaid leiate näiteks siit või siit.

Kui märkate, et teie meeleolu on väga alanenud (nt masendus, lootusetus, kurbus, nutmine, ärritumine, jõuetus) juba pikema aja vältel (nt 2 nädalat) ja sellisel viisil, mis segab teie igapäevast toimetulekut, siis soovitan tungivalt pöörduda kliinilise psühholoogi/perearsti või psühhiaatri poole. Pikaajaline lootusetuse seisund ja tunne, et teid ei mõisteta, võivad viia ka emotsionaalsete raskusteni, mille puhul on hea, kui peate nõu vastava ala spetsialistiga.»