2. Kord ühe Jordaania hotelliomanikuga juttu puhudes küsisin, milles nende palvetamine seisneb. Ta vastas, et eelkõige nad tänavad jumalat: «See, et ma elan, et hommikul silmad lahti teen ja päikest või oma lähedasi näen, ei sõltu minust. See kõik on jumala tahe ja selle eest ma tänangi. Samuti kõige selle eest, mida näen, kuulen, tunnen, mis ja kes mul on.»
Olen ka varem araabia maades käinud ja mulle meeldib sealse rahva ellusuhtumine. Seekord aga eriti: nad olid väga sõbralikud, abivalmis, väärikad, rahulikud, enesekindlad.
3. Vestlesin kahe beduiiniga, kes oskasid inglise keelt väga hästi, aga ei saanud kuidagi aru, mida tähendab sõna «kade». Ka mitmed näited ei aidanud. Küll aga teadsid nad väga hästi, mis tähendab «armukade». Kui seletasin, et kadedus on asjade pärast ja armukadedus suhetes, vaatasid nad ikka mõistmatult mulle otsa. Nad ei saanud aru, mis on kadedus, vaid olid tänulikud selle eest, mis neil on.
Kui meile tähendab palvetamine eelkõige palumist (põhiliselt palume endale midagi, sageli asju, harvem ka teistele), siis näiteks Idamaades tähendab palve rohkem tänu. Tänu selle eest, et elan, näen päikest, mul on lähedased, süüa, kodu...
Selline lähenemine paneb märkama ja mõtlema selle peale, mis mul on, seda hindama; mitte keskenduma sellele, mida mul veel ei ole. Eesti keeles on aga isegi sõnad «palve» ja «paluma» sama tüvega. Kas seepärast meie palve ongi palumine?
Mõni aeg tagasi, kui kirjutasin üles sama kirjapildi ja erineva tähendusega sõnu, avastasin, et «täna» on nii päev eilse ja homse vahel kui ka «aitäh», vorm sõnast «tänama». No oli see alles avastus. Peaksime hoopis rohkem märkama kõike seda, mis meil on, mida tajume, oskame, suudame, tunneme, kes oleme, ja selle eest tänulikud olema.
Täna täna! Praegune päev on tänamiseks. Täna kohe, täna iga päev, seda ei saa homsele lükata.