Maarja Kupits: jah, eliitkoolide pärast on mõtet nutta!

Maarja Kupits Foto: Erakogu

Seekord hammustan hirmus suure tüki ja oponeerin avalikult oma ala tõelistele spetsialistidele. Nimelt jäi mulle ette Äli Leijeni ja Margus Pedaste 24. mail ilmunud artikkel «Kas «eliitkooli» pärast on mõtet nutta?» ja kuigi ma tegelikult justkui ei taha päris teadlastega vaielda, siis natuke ikka tahan ka. Ma ei pretendeeri kindlasti absoluutsele tõele, kuid mul on jagada oma kogemus.

Muuhulgas peame tegema selgeks, kas räägime eliitkoolidest või «eliitkoolidest», sest sellest sõltub kogu käsitluse tonaalsus. Ma näen ja tajun mitmete sõnavõttude taga just viimast, kuigi tegelikult peaks räägitama esimesest, ja hoolimata populaarsele arvamusele kavatsen isegi seda teha.

Sissejuhatuseks kaks väikest lugu.

Väike tüdruk, seljas roheline mantel, tuli koolimaja trepist alla ja kuulas, kuidas ta kingakontsade kõpsumine suures koridoris kajab.

«Kuidas katsed läksid?»

«Hästi! Ma ju ütlesin, et saan sisse.»

Ja teine:

Ühel nahktagis tüdrukul ehk isegi liiga lõbusas meeleolus karvasest ja sulelisest noortekambast helises mobiiltelefon.

«Kuidas katsed läksid?»

«Hästi. Vene keel ja keemia olid mulle päris rasked, aga matemaatikas tegin kõikide katsetelkäinute seast parima tulemuse. Öeldi, et ilmselt sain sisse.»

Esimese loo ajal olin seitsmeaastane ja just sisse saanud kunstiklassi, kuhu ise minna tahtsin, teise loo ajal 16 ja sisse saanud ühte Tallinna eliitkooli (märkate jutumärkide puudumist?), mille endale ise välja valisin. Professorite sõnul ei saa lapsed ise arugi, mis neil koolidel vahet on, aga võin kinnitada, et vähemalt mina sain küll.

Akadeemikud toovad oma artiklis välja kolm mõtet, millest vähemalt kahega pole ma sugugi nõus. Alustame esimesest, mille sisuks on, et Eestis ei olene akadeemiline tulemus kuigi palju sellest, kus põhikoolis käia. Vaatamata sellele, et tegin omal ajal ka esimesse klassi minekuks katsed, oli tegemist muus osas peale kunsti tavalise kooliga. Seal käisid tavalised lapsed, kellest osale meeldis keskmisest rohkem joonistada ja kellest omakorda osal tuli see keskmisest paremini välja.

Õpime aega viitma

Ma olen sellest vist kunagi varem kirjutanud, aga kas te teate, mis tunne on algklassiõpilasena seista tunni ajal üksinda oma pingi kõrval püsti ja oodata, kuni õpetaja lugemiseks antud loo lõpuni jõuab? Ei, mitte sellepärast, et ma oleksin pahandust teinud, vaid ma lugesin õpetajast kiiremini ja ta ei uskunud seda. Siis ta sai oma lugemisega valmis ja hakkas mulle kontrollimise mõttes küsimusi esitama. Ja kuigi vastasin neile kõigile õigesti (sest ma tõepoolest lugesin selle teksti lõpuni), ei jäänudki ta mind lõpuni uskuma.

Edaspidi olin targem ja kui teistest varem valmis sain (ehk enamasti), tegelesin… millegi muuga. Koolitundides taustaks kuuldu jäi kuidagi täiesti ise mulle kahe kõrva vahele pidama, ise ma selleks suurt panustama ei pidanud. Kuni midagi ajaviiteks lugeda oli, oli kõik korras. Ainuke, kes selle natukenegi läbi hammustas ja mind kuidagi konstruktiivsemalt rakendada üritas, oli matemaatikaõpetaja, kes mind mõnele olümpiaadilegi sundis.

Mis siis häda on, te mõtlete? Häda seisneb selles, et kui inimene õppima ei pea, siis ta seda reeglina ka ei tee ega oska. Mul ei ole õppimisharjumust ega –süsteemi. See aga ilmnes alles siis, kui ma läksin keskkooli ühte paljukirutud eliitkooli (märkate jutumärkide puudumist?), kus minult päriselt midagi nõudma hakati ja kus pool tunnist ei kulunudki nõrgemate järelevedamisele või metsikute distsiplineerimisele.

See oli teine maailm, mis mulle avanes, maailm, mida iga võimekas laps moodsa idiokraatia asemel kogema peaks. See «oleks» jäi mind tükiks ajaks saatma. Õppimiskallakuga kool on lapsele, kes tahab ja suudab õppida, tõeline taevamanna, ja seda juba palju varem kui keskkoolis. Paraku muid viise peale põlatud katsete selliste laste leidmiseks vist väga ei ole.

Tugev nõrkade seas või vstupidi?

See toob meid akadeemikute teise mõtteni, millega ma kohe kuidagi nõustuda ei saa, nimelt see, et parem olla suur kala väikses tiigis kui väike kala suures meres. Muidugi on lastel vaja ellu kaasa eduelamust, aga see ei saa põhineda vildakal taustsüsteemil. Pole midagi lihtsamat endast nõrgematega võistlemisest. Võibki jääda vastaseid valima selle järgi, et nad jumala eest «meie omadelt» auhindu ära ei võtaks. Aga ühel hetkel saab reaalsus meid kätte ja eduelamuse mullike lõhkeb heleda plaksuga. «Ma ei tea, mis juhtus, kodus ju kogu aeg võitsin ja vorm oli viimase peal…»

Nii et ei, ei, ja veelkord ei. Või õigemini – oleneb, mida te elult tahate. Ma olen tuhat korda enne tugevate seas nõrk kui vastupidi, sest ma tahan areneda, uusi oskusi omandada ja veelkord areneda. Kui teie ambitsioon on rahulikult oma elupäevade lõpuni loksuda, siis tõesti, otsige omale endaga võrreldes väike tiik ja hakake sealseks suureks kalaks. Kui tahta tiibu sirutada ja kõrgemalt lennata, siis tuleb kolida suuremasse veekogusse, veel parem, õhuruumi.

Igaühele oma

Ei ole saladus ega tabuteema, et inimeste füüsilised võimed on erinevad – kõikidest ei saa tippsportlast ega peagi saama. Selle üle keegi naljalt draamat ei tee, et kõiki tipptasemel treenima ei lasta, samuti ei üritata tugevamate väljaselekteerimist ja treenimist maha suruda. Küll aga on peaaegu patt seda ka vaimse võimekuse vallas tunnistada, ja see peaks minu meelest hakkama muutuma. Ja siin on suur töö teha vanematel, kes peavad ennekõike oma lapse võimeid ja huvisid adekvaatselt hindama ja vastavalt tegutsema. Kõikidest ei saa baleriini, tuumafüüsikut või Tony Starki, aga võib saada väga hea oskustööline, kes, muide, ka järjest enam hinda lähevad.

Kindlasti on väga palju lapsi, kes käivad neis eliitkoolides tõesti oma vanemate ambitsioone realiseerimas ja neid lihtsalt sunnitakse tööhobustena sellest masinast läbi, kuigi see pole tegelikult neile võimetekohane. See on kindlasti väga stressirikas, kurb ja kahjulik. Aga sama stressirikas, kurb ja kahjulik on raisata andekate laste potentsiaali, kuna targad inimesed leidsid, et «eliitkoolid» ja katsed on pahad. Ja väga ebaaus ka. Selle asemel võiks välja töötada asjalikumad katsed, sest meie hulgas on säravaid mõistusi, mis vajavad leidmist ja tegelemist.

Kõikidele, kirssidega ja ühetaoliselt keskpäraselt – sest just seda me eliitkoolide ja katsete stigmatiseerimise ja halvustamisega saavutame. Meie väikese Eesti koolisüsteemis ei ole paraku reaalne ideaalstsenaarium, et lähitulevikus nii ühte klassi sattunud haridusliku erivajadusega kui, ütleme, keskmisest andekam laps individuaalset ja just endale sobivat tegelemist saaks ning kõik saaks vastavalt võimetele. Siis pole mõtet imestada, miks ei kerki esile piisavalt säravaid talente, kes Eesti maailmakaardile viia võiks. Nad seisavad keset klassi püsti ja ootavad teisi järele.