Mida teha, kui laps keeldub isaga kohtumistest?

Foto: Vida Press

«Olen seitsmeaastase lapse ema. Poeg elab minu juures ja mehest läksin lahku viis aastat tagasi. Lahku minnes ütles mees, et ei kavatse lapsega suhtlema jääda, kasutades enda seisukoha selgitamiseks lauset: «Mina ei ole selline Ameerika isa, kes käib ja oma lapsele klouni mängib». Nüüd laps kardab oma isa ei taha tema juurde minna. Mida teha?» uurib ema Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Lapse isa on 50ndates mees, kel on ka eelnevast abielust täisealine poeg. Esimese poja saatus on sarnane teise poja saatusega. Vanemad lahutasid enne lapse kooliealiseks saamist, laps jäi ema kasvatada. Isa suhe lapsega oli peale lahutamist minimaalne. Mina tutvusin mehega, kui tema poeg oli teismeline ja mul õnnestus neid korduvalt koos näha. Siiski olid kohtumised pigem väga harvad, mõnel korral aastas vanavanemate juures. Isa ei helistanud ega pidanud muudmoodi sidet oma pojaga. Kohtudes oli poeg pigem vaikne ja häbelik. 

Meie kooselu kestis viis aastat enne kui sündis laps, siis veel kaks aastat ja siis läksime lahku. Laps on olnud sünnist saadik rohkem emapoole hoidev, seega ei olnud lapsel pealtnäha suurt traumat, kui isa enam igapäevases elus ei osalenud. Peale paari kuu möödumist otsustas isa siiski, et tahab last enda juurde külla. Laps aga oli selleks ajaks võõrdunud ja ei julenud enam minna. Nuttis ja keeldus temaga suhtlemast, kui nad kohtusid. Isa oli ema peale väga kuri, süüdistades teda sihitahtlikus lapse manipuleerimises, kutsudes ema tüüpiliseks kibestunud lahutatud üksikemaks, kes isale last ei näita. Tegelikult oli olukord selline, et isa sõitis lapse kodust iga päev mööda, peatamata autot ja tulemata kas või kordki tere ütlema. Tema nõudmine oli saada laps kokkulepitud ajaks enda kätte. Kuna laps kartis isa, tegin ettepaneku algul kolmekesi kohtuda, seni kuni laps end mugavamalt tundma hakkab. Lapse isa nõustus lõpuks ja sellised kohtumised leidsid aset mitmel korral paari kuu jooksul. Umbes nelja kuu möödudes tekkis olukord, kus laps ise oli nõus oma isa juurde minema ilma, et ema kaasa tuleks ja ka ööseks jääma. Lepiti kokku regulaarsetes kohtumiskordades ja laps hakkas isa juures olema üks kord kuus, 3-6 päeva korraga. 

Kõik tõotas minna ülesmäge. Ema kolis lapsega Tallinnasse, kus ka lapse isal üks kodudest on ning kohtumised lapse ja isa vahel toimusid takistusteta. Kõik kestis hästi, kuni lapse ema alustas uut suhet ja lapse isa sai sellest teada. Siis hakkas ta ähvardama kohtuga ja hooldus-, külastusõiguse kohtu kaudu kindlaks määramisega. Ema meessõber elas välismaal ja isal tekkis hirm, et ema ja laps kolivad Eestist ära(oletus!). Sellest hetkest hakkas laps jälle isa kartma ja hakkas keelduma tema juurde minemast. Siiski läks lapsel isast eemal oldud aja jooksul hirm üle ja kui isa umbes ühekuise intervalliga last võttis, oli laps nõus minema. Siiski jõudis kätte olukord, kus eemal oldud aeg enam ei aidanud ja lapse ema tegi taas ettepaneku saada kokku kolmekesi, et lapse pingeid vähendada. Sellest oli abi, kuid kuna laps oli juba suuremaks kasvanud ja tema eneseväljendus tunduvalt paranenud, suutis ta enda muresid ja rõõme juba palju selgemalt väljendada, mis tegi ka kergemaks tema mõistmise.

Lapse emal ja tema meessõbral ei õnnestunud kaugsuhtes püsida ja mindi lahku. Kuna lapsel olid kohtumised selle mehega olnud kolme aasta jooksul küll südamlikud aga harvad, siis lahkuminek ei tundunud suurt traumat tekitavat. Ka lapse isani jõudis info, et lapse ema on taas vallaline. Suhted lapse ja isa vahel muutusid pingevabamaks ja lapse isa hakkas ka lapse emaga meeldivamalt suhtlema. Niimoodi möödus aasta. Lapse emal tekkis uus suhe. Kohtumine lapse ja ema uue meessõbraga oli väga positiivne ja külaskäikudest sai kooselu. Tänaseks on elatud koos pool aastat. Kooselust sai teada lapse isa umbes viis kuud tagasi ja peale seda on alanud uus terror. Nüüd on asi nii kaugele jõudnud, et lapse isa on hakanud lapsega koos olles lapsele sisendama, et tema uus kasuisa on mingi jorss ja idikas (lapse isa sõnad läbi lapse suu edasikantuma). Pärast sellist väljaütlemist ei taha laps enam oma isa juurde minna, temaga suhelda, ega temast kuulda. Ta ütleb, et isa karjub ja on tema suhtes kuri. Laps ütleb, et tal on väga valus, kui isa nii halvasti tema uut kasuisa kutsub. Laps on ema uude elukaaslasesse väga kiindunud. Lapse isa ei ole seda meest kunagi näinud ega tea temast muud kui seda, mis laps on rääkinud. Usun, et laps on vaimustuses. 

Võtsin julguse kokku, sest ka mina kardan oma eksabikaasale vastu hakata, ja saatsin talle kirja. Palusin tal seal kirjas minu elukaaslasest paremini rääkida, põhjendades, et see teeb lapse väga kurvaks ja ajab segadusse. Vastu tuli sõimukiri, et ta kavatseb just edasi seda teha, tegemaks lapsele selgeks, kui mõttetu on mu uus mees. Sellele kirjale ma enam ei vastanud. Olen temalt viie aasta jooksul saanud kokku sadu väga alandavaid ja minu elustiili mahategevat kirja, olen ammu aru saanud, et neile vastamine on vaid ajaraisk.

Lapse isa ähvardas lastekaitsega, lubas neile rääkida minu amoraalsest elust jne. Palju ähvardusi, mida ta alati teeb. Kunagi ei ole ta midagi täide viinud. Kaldun arvama, et tegu on tegelikult väga suurtes kompleksides vaevleva inimesega. Julgeks lausa kasutada väljendeid nagu nartsissist või sotsiopaat.

Lapse isa näol on tegu suhteliselt heal järjel oleva väikeettevõtjaga. Ta ei väsi kunagi avalikult rõhutamast, kui heal järjel on tema ja kasutades tema sõnu, siis mina «virelen». Asjad ja raha on minu hinnangul tema väärtusteedetabelis esimesel kohal. Ta on väga järsu ja alandava kõnemaneeriga, valides tihti oma vastaseks just kas lapsed või endast nõrgemad (tema alluvad, teenindav personal). Laps kardab tänaseks oma isa niivõrd, et keeldub sinna minemast. Ta ei taha enam isegi kuulda sõna isa. Ta on kurb ja masenduses ja palub, et ma ei võtaks toru, kui isa helistab. 

Olen pakkunud lapse isale välja, et saame kolmekesi kokku ja et ta palub lapse ees vabandust nende sõnade eest, mis lapsele haiget tegid. Tean, et see on lapse isale mõeldamatu tegevus, aga minul ei ole enam lahendusi. Ma ei taha saata last teraapiasse pelgalt selleks, et ta läbi teraapia nõustuks oma isaga kohtuma, et siis lapse isa saaks võimaluse oma vihakampaaniat jätkata ja lapse ema valikuid, kodu ning ka lapse kodu ja elu maha teha ja kritiseerida. See on nagu mingi nõiaring. Lapse isa viimane nõudmine on, et laps olgu pakitud ja kammitud ning talle üle antud kindlaks kellaajaks ja päevaks. Laps keeldub minemast.

Ma ei karda sotsiaaltöötajaid ega lastekaitset. Olen valmis kõikidega koostööks, kui vaid laps saaks oma isaga pingevabalt edasi suhelda. Kuid ma ei saa sundida last suhtlema inimesega, keda laps kardab. 

Palun andke nõu kuidas käituda.»

Vastab psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja Õnne Aas-Udam:

«Teie pikast ja põhjalikust kirjast võib aru saada, et emana olete igati püüdnud poja ja eksmehe suhteid hoida ja toetada. Seda vaatamata mehe iseloomu ja hoiakute eripäradele, mis on teinud suhtlemise teile ja eriti lapsele väga raskeks, ebameeldivaks ja tänaseks päevaks ka võimatuks. 

Kuna kirjutate, et te ei pelga sotsiaaltöötajaid ega lastekaitset, siis siinlohal julgustaksingi teid just vastavate ametiisikutega kontakteeruma. Pöörduge oma elukohajärgse lastekaitsespetsialisti poole, et abi ja nõustamist saada. Teil on õigus, laps ei pea teraapias käima, et talle keegi issi armsaks inimeseks muudaks, seda peab tegema tema isa ise. Kui ta ei ole suuteline lapsega häid suhteid hoidma ja laps keeldub põhjusega sinna minemast, ongi nii.

Mida saate aga veel teha (lisaks varasemale aastatepikkusele panusele), on lastekaitsele kogu lugu uuesti ära rääkida, võtke kaasa ähvarduskirjad, st kõik tõendusmaterjalid. Kui teie soov on mingilgi moel taastada isa-lapse suhtlemist, on vastutus suhte taastamise/hoidmise/säilitamise eest vaid täiskasvanutel, ennekõike isal endal. Lastekaitse organiseerib teie ühised kokkusaamised, teie, mees, spetsialist ning seatakse selged kokkulepped ja piirid. Piirid, milline käitumine on lubamatu, näiteks teie loo puhul siis selged kokkulepped, et isa ei musta ema ega tema elukaaslast mitte kunagi, mitte mingitel tingimustel, lapse kuuldes. See on keelatud, see on tingimus, et isa saaks üldse lapsega kohtuda. 

Kui vajate juriidilist nõu ja abi, saate seda tasuta.

Samuti võib teile eksmehega olla abiks perelepitus.

Soovin teile rahulikku meelt ja meelekindlust lapse vajaduste eest seismisel!»