Ilona Toots: ise kergelt riides, laps valmis polaarreisiks?

Foto: Erakogu

Küllap juurdlevad nüüd, kui päike aina väljakutsuvamalt oma ümaraid vorme pilve tagant ilmutab, paljud emad Eestimaal, mida küll lapsele selga panna. Ja nii mitu-mitu korda aastas. Ühest küljest on see äge, et meil on koguni neli aastaaega! Teisalt aga ajab närvi mustaks küll, kui ühel päeval sajab lund, rahet ja koerakutsikaid ning järgmisel on ideaalne rannailm, kirjutab portaalis Minu Pere Ilona Toots.

Meie majas kasvab kaks last – üks isepäine pubekas ja teine jäärapäine lasteaialaps. Nii keksib noor neiu talvel hüppeliigeseid paljastavate jalatsite ja sokkidega lumehangedes ning Sassi kindad lendavad kaarega sinna järele. Nagu te mõistate, siis muster kattub: lapsed on hirmus targad ja teavad, mida selga panna.

Ühe suure ja koliseva kivi saan ma kohe oma kapsaaeda visata, sest eeskujuna olen ma riietumisel kehvake. Talvel on mul jope all üks särk, heal juhul ka sall ning eriti heal juhul ka müts peas.

Laps teab, palju riideid vajab

Ent selles peitub lisaks sarkasmile ka tõde, et lapsed tõesti teavad, palju neil riideid vaja on. Üks väga hea spetsialist selgitas mulle, et kui me juba beebina pakime väikesed inimesed maika, särgi, kampsuni, fliiskombe ja talvekombe sisse ning tagatipuks sõidame soojas autos, siis me keerame lapse enda termoregulatsiooni pöördumatult tuksi.

Kindlasti tuleb lapsele panna selga mugavad, hingavad ja ka soojust hoidvad rõivad, jalga korralikud jalanõud, näppu kindad ja pähe müts, ent neid ei pea olema korraga mitu paari. Pigem ongi oht ju siin, et niipea kui see muumia end liigutab, hakkab tal palav ja – teretulemast jahutav, ent kavalalt läbi puhuv tuuleke! Kui lapsel on käed soojad, kael soe, siis mind ei kohuta ka tema jääkülm ninaots.

Lapsena ei olnud ma parem kõndivatest lumememmedest ja ilmselt sealt pärinebki mu vastumeelsus karupükste, hirmsügelevate kampsunite, villaste sokkide ja kolm korda ümber kaera keeratud sallide vastu, nii et kui ma sattuks Pipi moodi heade ja halbade laste autasude jagamisele, siis karupükste järjekord jääks minust puutumata.

Karastamine pisikesest peale

Samal ajal aga võtsid vanemad kätte ja juba beebieas valasid mind külma veega üle, et karastada. Naljakas, et kui ma aastaid hiljem liitusin talisuplejate klubiga, punnitas ema silmi ja hoiatas, et ma külmetan end seal ära.

Sama külma veega ülevalamise traditsiooniga alustasime esimese lapsega. Pisike Malena kisas küll alguses, ent peagi oli meil häda sellega, et ei saanud teda külmast veest välja. «Külma dušši!» kisas üks häälekas paljas porgand meie vannitoas. Sassiga alustasime samamoodi, aga kohe tuli vastuseis. Paistab, et siin on poeg isasse läinud, kes külma kardab, aga palavust talub suurepäraselt.

Ma mõistan, et iga ema paneb enda järgi lapsi riidesse, aga vahel tekitab see ka hämmeldust, kui ise ollakse küllalt kergelt riides, aga laps on polaarreisiks valmis.

Loe edasi portaalist Minu Pere.