Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2017/05/24/6703091t1h741a.jpg)
Ühel hetkel tõstis tüdruk silmad. Kuskil praksatas oks. Ta vaatas ringi ja sai aru, et on kohas, mida ei tunne. Teed, millelt ta marju jahtides maha oli pööranud, ei paistnud. Koheselt meenusid kõik õudsed kohad filmidest, kus metsa sattudes hakkavad sind ründama kohutavad elukad. Sel viisil algab linnatüdruk Maariti seiklus ravimtaimede maailmas raamatus «Väikese Taimetarga 12 saladust». Loe edasi, et teada saada, millised metsa saladused rasedale appi tulevad!
Puujuured elustuvad nagu väänlevad maod, oksad sirutuvad harali sõrmedega haaramisvalmilt eksinu suunas ja mätaste alt roomavad välja koledad ohtlikud sajajalgsed elukad. Maarit tardus hirmsate sündmuste ootuses, ta isegi ei teadnud, kuhu suunda peaks läheneva ohu eest putku pistma, sest oli kaotanud suunataju. Mingi lind kraaksatas valjult ning sellest piisas, et tüdruk püsti kargas ning, silmad hirmust pärani, jooksu pani. Rägune-rohune raiesmikuserv, kuhu Maarit maasikate jälil jõudnud oli, polnud aga miski jooksurada. Vaid paar paanilist jooksusammu teinud tüdruk takerdus rohus peituva kännujuure taha ja prantsatas ninali. Jalast oleks nagu keegi kinni haaranud. Tüdruk rapsis ja karjus, julgemata silmi lahti teha, sest ta ei tahtnud näha koletist, kes teda ilmselt juba mõnda aega luuranud ja nüüd lõpuks kinni püüdnud oli.
«Rahune, pisike, tule püsti, ma aitan sind,» kostis ootamatult siitsamast kõrvalt pehme soe naisehääl. Maarit tundis, kuidas kellegi käed ta vöökohast võtsid ja rabelemisest hoolimata püsti aitasid. Tüdruk avas silmad. Tema ees seisis hallide lühikeste juustega ümar pehme silmavaatega naine. Tusane Maarit tõmbas end trotslikult naise toetavatest kätest lahti. Nad olid peaaegu ühepikkused, mis pisikeseks see naine teda pidas! «Oota, kullake, sul on põlv katki, ma kohe toon midagi sinna peale,» ütles võõras naine ja läks rõivaste sahisedes sihikindlalt mingis suunas. Kummardus maha, võttis sealt miskit, ja tuli tüdruku poole tagasi, sõrmede vahel midagi rohelist näppides. «Las ma vaatan,» ütles naine Maariti marraskil põlve kohale kummardudes. Tõmbas mahlale muditud lehekesega põlve oksapurust puhtaks ja surus teise rohelise lehe marraskil kohale peale. Maaarit krimpsutas nina. «See on teeleht, paneb vere kinni kuni kodus saad veega kriimud ära puhastada,» seletas naine teadvalt. Maarit vaatas umbusklikult rohelist leheribalat oma põlvel. Haavade puhastamine käis apteegist toodud kibeda rohuga ja katkistele paikadele pandi peale plaaster, mitte muditud muru.
Imelik naine naeratas Maaritile, silitas põgusalt tolle pead ja võttis maast laia põhjaga madala punutud päris suure korvi. Korvist paistsid metsmaasikad, ainult see naine oli neid korjanud koos lehtede ja isegi õitega. Maarit leidis rohust oma kõrre, kuid kukkudes olid marjad kõrre otsas katki läinud. «Miks sa maasikaid lehtedega koos korjad?» küsis tüdruk naiselt, kes oli võtnud vöötaskust käärid ja hakanud rahulikult lehtede ja marjadega maasikavarte lõikamist jätkama, otsekui poleks midagi juhtunud. «Metsmaasikas on vägev ravimtaim,» sõnas naine, käärid ühes, ja järjekordne lehtede ja punaste marjadega maasikataim teises käes. «Ravimtaim?» küsis Maarit uskumatult. «Jah, maasika marjad puhastavad verd, kosutavad, annavad jõudu. Kui talvel neist teed teha, siis jaksad alati kõike: õppida, tööd teha, oma lemmikute eest hoolitseda.» Maarit jäi huviga kuulama, sest kes oleks uskunud, et magusad maitsvad marjad lisaks kõigele ka kasulikud on. Tavaliselt maitsvad asjad kasulikud polnud. «Maasikaid peaksid sööma nii beebit ootavad emmed kui õhtuks toimetamisest väsivad ja radikuliidiga hädas olevad vanaemad.» Nüüd oli Maariti kord eriti huviga kõrvu kikitada, sest nende emme ootas just neile õekest või vennakest ja vanaema kurtis õhtuti tõesti, et väsib ruttu ära. Sõna radikuliit oli tüdruk vanaema suust samuti kuulnud, kui too end oiates mõne peenra kohalt püsti ajas.
«Mis su nimi on?» meenus tüdrukule, et ta isegi ei tea, kellega ta räägib. «Maret,» ütles naine ja naeratas taas oma soojal pehmel moel. «Mina olen Maarit,» ütles tüdruk, üllatudes nende nimede sarnasusest. «Ma tean,» vastas Maret naeratades. «Kust sa tead? Kas sa oled mingi nõid?» kerkis Maariti pähe veidi ehmunud küsimus – metsas kohatud kõike teadev ja ravimisega tegelev naine ei saanud olla miski muu, kui… «Ei ole nõid,» muheles Maret. «Aga kust sa siis tead neid taimi ja seda, kes ma olen?» No ega ükski nõid filmides siis ise kohe öelnudki, et ta nõid on. «Ma tean su vanaema, sa oled varem ka suvel tema juures olnud,» lahendas Maret mõistatuse üsna lihtsal viisil. «Ravimtaimi tean ma selle pärast, et nendega ma tegelen juba aastaid. Kui tahad, võid teinekord minu juurde tulla, ma näitan sulle. Ma elan siinsamas lähedal.»
/nginx/o/2017/05/24/6703089t1hc262.png)
Sel viisil algab linnatüdruk Maariti seiklus ravimtaimede maailmas raamatus «Väikese Taimetarga 12 saladust».
Eesti rahvapärimuse kõige kauem katkematuna elavana säilinud osa, 10 000 aastat vana taimepärimus on hävimisohus. Kuna maavanaemad, kes lastelastele taimepärimust õpetada suudaks, on muutumas üha haruldasemaks, sündiski see raamat võimalusega nii emadele kui vanaemadele oma lapsele või lapselapsele loodusega kooskõlas olevaid terviseteadmisi edasi anda. Seni põlvest põlve edasi antud ravimtaimeteadmised on raamatus toredate noorema kooliea lastele mõistetavate lugude vormis. Lisaks esivanemate tervena elamise baasoskustele saab raamatu kaunite illustatsioonide abil selgeks õppida 12 Eesti tuntuima ravimtaime omadused ja rakendusvõimalused. Kaasaja nutipõlvkonna lapsele tehakse selgeks võimalused ennast ja oma peret lihtsate vahenditega aidata.
Maret Makko, kelle teadmistel raamat põhineb, on Eesti tuntuim taimetark, kes ühendab endas nii apteekri kui fütoterapeudi teadmised. Mareti põhjatu taimeteadmiste varasalve on kaasaja lapsele huvitavateks jutukesteks kirjutanud Inga Raitar. Taimepildid on graafilised meistriteosed, mille alusel saab samu taimi ära tunda ka looduses. Pildid on nõudlikus akvarelltehnikas joonistanud kunstnik Anu Mõtshärg. Tegu on lastele suvevaheajal loodusesse (maale, laagrisse vms) kaasa andmiseks praktilise ja ilusa raamatuga toredas mõistetavas keeles.