Konkreetsed nõuanded: kas ja kuidas rääkida lastega terrorirünnakutest?

Foto: SCANPIX

Kui maailmas leiavad aset kohutavad sündmused – nagu näiteks Manchesteri terrorirünnak –, siis on lapsevanemate esimeseks mõtteks oma lapsi selliste uudiste eest kaitsta. See on loomulik ja vanematel võib olla endalgi raske mõista, miks niisugused asjad juhtuvad, kuid ekspertide hinnangul ei pruugi see olla parim taktika.

«Ärge lükake lastele rääkimist edasi,» sõnas psühholoog Harold Koplewicz. «Suure tõenäosusega kuuleb või näeb laps kuskilt, mis toimub, ja kõige parem on see, kui ta kuuleb sellest oma vanematelt, kes saavad küsimustele vastata ja faktidest rääkida.» Tema hinnangul ongi kõige parem välja selgitada, mida laps on näinud-kuulnud ja vastata küsimustele, mis tal on selle teema kohta tekkinud, kirjutab Time.

Koplewiczi sõnul on väga tähtis see, et vanem algataks dialoogi ja lubaks ning julgustaks last oma tundeid väljendama, et tal tekiksid toimetulekuks vajalikud oskused, millest on tulevikus palju kasu. Sellistest sündmustest rääkides on tähtis rahulikuks jääda. Lapsed oskavad ka kõige väiksemaid detaile märgata, seega kui vanem on ärevil ja hirmul, siis võtab laps temalt eeskuju.

Järgnevalt on toodud mõned nõuanded, kuidas erinevas vanuses lastega sellistest sündmustest rääkida.

Koolieelikud

See on ainuke vanuserühm, mille puhul eksperdid soovitavad neist uudistest rääkimist natukene vältida. Koplewicz selgitas, et alla viieaastased lapsed võivad fakte segi ajada hirmuga, seega tasuks piirata uudiste vaatamist ja oma sõnu tuleks hoolikalt valida. Vasta lapse küsimustele, aga ole ettevaatlik. «Pea meeles, et sa ei pea rääkima lapsele rohkem, kui ta küsis,» sõnas psühholoog.

Algkoolilapsed

Lase lapsel ise diskussiooni algatada. «Kui laps on teadlik sellest, mis juhtus, peaks lapsevanem keskenduma lapse heaolule,» ütles psühholoog Paul Coleman. «Üksikasjad selle kohta, kes, mida, millal ja miks tegi peaksid suunama vestluse lapse sügavamate – ja võib-olla ütlemata jäänud – muredeni.»

Samas arvas Coleman, et päris kõiki detaile ei pea mainima (näiteks seda, kui palju oli hukkunuid) ja ära ole liiga dramaatiline ning väldi hirmutavaid sõnu. Kui laps juhtub nägema seda, et ema on endast väljas, tasuks talle kinnitada, et emaga saab kõik korda, ta on lihtsalt nende sündmuste tõttu kurb.

Ära kindlasti väldi lapse küsimustele vastamist. 6–11-aastaseid lapsi rahustavad faktid. «Sellises vanuses lastele mõjuvad teadmised võimsalt ja aitavad neil ärevusega toime tulla,» lausus Koplewicz. Ära ütle, et lapse hirmud on rumalad või põhjendamatud, kuigi sa võid lapsele mainida, et sellised sündmused on erakordsed. Hirm on loomulik. Selles vanuses lapsed võivad olla enesekesksed ja uskuda, et halvad asjad, mis juhtuvad kusagil mujal, ootavad peagi ees ka neid. Tuleta lapsele meelde, et teda armastatakse ja hoitakse.

Põhikoolilapsed

Laps võib olla küll teismeline, kuid ära kunagi eelda, et sa tead, mida ta tunneb. Küsi temalt, kas ta on uudistega kursis ja mida ta neist arvab. Psühholoogide hinnangul pole sellises vanuses laste jaoks oluline see, et vanem oskaks nende küsimustele vastata, vaid hoopis see, et vanem aitaks neil uudiseid mõista ja tekitaks neis turvatunde.

Kui lapsel on küsimusi, vasta neile lihtsalt ja kinnita talle, et ta on turvalises kohas. Selles vanuses näevad lapsed inimesi kas heade või halbadena. Nad võivad huvi tunda üksikasjade vastu, kuid ekspertide hinnangul ei tasuks last nendega koormata. 

Ära satu paanikasse, kui sulle tundub, et last ei huvita see, mis hetkel maailmas toimub – kõik lapsed töötlevad hirmutavat infot erinevalt. «Mõni laps tahab pere ja sõpradega rohkem koos olla, mõni eelistab üksi olla. Ütle lapsele, et see on täiesti normaalne, kui ta soovib tundeid erineval moel väljendada – võib-olla on ta kurb ja soovib hoopis nutta,» selgitas Koplewicz.

Julgusta last rääkima ja oma hirme väljendama, eriti kui lapse elus on viimasel ajal aset leidnud midagi vägivaldset või hirmutavat. 

Gümnaasiumiõpilased

Kuna selles vanuses lapsed saavad oma info ilmselt sotsiaalmeediast ja internetist, võiks nendega arutada, millised uudised on tõesed ja millised mitte. Koplewiczi sõnul on üsna levinud see, et teismelised ei soovigi rääkida. «Ürita algatada vestlust siis, kui teete midagi üheskoos. Sel moel ei teki tunnet, et vestlus on liiga intensiivne või pealesurutud.»

Ekspertide hinnangul on oluline jääda rahulikuks, kuid samas tuleks jagada lapsega oma tundeid ja mõtteid sel teemal, kuna see julgustab ka teda end avama. Muidugi tuleks rääkida ka sellest, kuidas eriolukorras käituda. Kuhu peaks laps minema, kui ta ei saa koju tulla või mida tegema, et vanematega ühendust saada. 

Psühholoogide sõnul võiks õigel hetkel gümnaasiuminoortega rääkida ka vägivallast ja selle mõjust. 

Artikkel ilmus esmakordselt 2015. aastal pärast Pariisi terrorirünnakuid.