Mida teha mehega, kes on patoloogiline hilineja?

Foto: Panther Media/Scanpix

«Kuidas saada hakkama mehega, kes igale poole piinlikult hiljaks jääb? Meil on tutvusringkonnas juba teada, et see mees jääb oma matustele ka hiljaks. Kui on vaja kuhugi kella pealt minna, siis ta hilineb 15-30 minutit. Kui kokkulepe on umbes seitse, siis tema jõuab kohale pool üheksa jne. Ma olen olnud sunnitud mehele valetama, et meid oodatakse näiteks kell kuus, mis siis, et kutse on kella seitsmeks, sest nii jõuame vähemalt viisakuse piirides hilinemisega kohale. Mida teha?» uurib naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Kadri Järv-Mändoja:

«Hilinemine on sagedane probleem just seetõttu, et ei osata aega planeerida või ei teadvustata kuivõrd selline käitumine teisi inimesi häirida võib. Kirjast kahjuks ei selgu, mida mees ise sellest probleemist arvab ja kas Sa temaga sel teemal rääkinud oled. Siiski mõningad näpunäited, mida võiks katsetada.

Tõepoolest võib aidata mõni tõsisem hiljaksjäämine, mille tagajärjed on raskemad. Kuid antud juhul tundub, et hilinemine on suuremaks probleemiks kõrvalseisvatele inimestele. 

Kui kellegi käitumine mind häirib, siis on tegu minu probleemiga ja kasu võiks olla mina-sõnumitest. Ma väljendan selgelt, mis on minu jaoks probleemiks, miks see mind häirib ja mida ma sellega seoses tunnen. «Kui me peame kuhugi koos minema ja sa jääd hiljaks, siis on mul väga piinlik ja ebamugav teiste ees ja ma ei taha selles seltskonnas enam olla», «Kui sa lubad tulla kell kuus, aga jõuad kohale pool tundi hiljem, siis ma hakkan väga muretsema ja ma tunnen, et ei saa meie kokkulepetes kindel olla». 

Edasi võiks mehe käest uurida, kuidas tema ennast selles olukorras tunneb ja kas teda ka see probleem häirib. Koos võiks arutada, mis edasi teha. Lahendused võiksid tulla mehe enda poolt, sest nii võetakse nende elluviimisel ka vastutust rohkem. Kellele ikka meeldiks, kui öeldakse mida teha tuleb.

Sageli juhtub, et probleemist rääkimine tekitab vestluspartneris vastupanu – ärritust, pahameelt jm. Inimesed ei ärritu niisama, selle taga võib olla näiteks ebameeldivustunne antud teema puudutamisel, segadus, häbitunne või hoopis midagi muud. Selleks, et mitte inimesega konflikti minna, oleks kasulik hetkeks jätta mina-sõnumid sinnapaika ja peegeldada teisele tagasi seda, mida te tema ärrituse taga näete. «Mulle tundub, et sellel teemal rääkimine tekitab sinus ebameeldivust, sest sa ei tea ise ka mis selle probleemiga peale hakata. Ma hea meelega kuulaksin sind ja me võiksime koos mõelda mingeid lahendusi». Isegi kui meie tagasipeegeldus pole täpne, on vestluspartneril võimalik meile rääkida, mida ta tegelikult arvab ja tunneb. Kui aga vestlus kuidagi lahendusteni ei taha jõuda, siis anda veelkord mina-sõnum «Ma tõepoolest tahaksin asjale lahendust leida, sest kui sa hilined siis ma tunnen ennast väga kehvasti!». 

Tooksin välja ka ühe ohtliku momendi mina-sõnumite juures. Suur kiusatus on kasutada selliseid sõnu nagu «alati», «iga kord», «mitte kunagi» jm. Teises võivad nad tekitada süü- ja ebaõiglusetunnet. Ei saa ju olla, et alati jäädakse hiljaks. Kindlasti on kokkuleppeid, millest on kinni peetud.»