Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Salapärane Salme annab nõu: mida teha spordihullu mehe ja jälitavate naabritega?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Salapärane Salme. Foto on illustratiivne.
Salapärane Salme. Foto on illustratiivne. Foto: Mary Evans / Scanpix

Mida teha, kui naabrid sind jälitavad? Kuidas saada hakkama spordihullust kallimaga? Olge mureta, kõigile teie küsimustele vastab Salapärane Salme! Inimhinge nõustaja, elukogemuse asjatundja ning meie suhteekspert, kes lahendab kõik teie probleemid!

Elan mehega koos juba peaaegu kümme aasta. Oleme ausad, me võtsime mõlemad kokku kolides juurde ja muutusime selliseks rõõmsaks paksukestepaariks. Nüüd aga on meest nakatanud täielik spordipisik! Ta võttis talvega üle kahekümne kilo maha ja veedab kõik õhtud jõusaalis. Kodus peab mulle toitumisalaseid loenguid ning meie krõpsupaki ja külma õllega reedestest filmiõhtutest võin nüüd ainult und näha.

Mulle tundub, et sa ei olegi õnnelik selle üle, et su mees on ennast kätte võtnud! See on tänapäeva iluhullus maailmas ikka ju uskumatu. Kus su silmad on, inimene? Kas sa siis ei tahtnudki alati komput jõujunni, kes seksikalt muskleid pingutab?

Nojah, nali naljaks, aga see on üks igavene jama, kui su paarilise kombed muutuvad ja sinu omad samaks jäävad. Üldiselt tunneb õnnelikud paarid tänaval just selle järgi ära, et nad näevad täpselt ühesugused välja. On nad siis koos paksud või koos peenikesed, söövad ja joovad ikka koos ja sama palju.

Mina arvan, et proovi ka mehega asja teha, et temaga koos sinna neetud jõusaali minna või paku vähemalt välja, et vaaritad temaga koos õhtusöögiks maitsvat muru. Jah, muidugi, jube tüütu on hakata ennast vanas eas muutma, aga kui te omavahelist sidet üles ei leia, võib lihtsalt nii juhtuda, et jääd üksinda – või pikemas perspektiivis kellegi uuega – oma kartulikrõpse närima. Asi pole ju vormis, vaid sisus, ja paarid, kes koos sisukat aega ei veeda, lähevad lõpuks lahku või hakkavad teineteist niisama vihkama.

Meil on tööl ühel mehel uus pruut. Ega see minu asi pole, mina pole seda tüüpi kunagi vaadanud, aga hirmsasti häirib, milliseks inimvareks ta on muutunud. Täna tuli jälle kontorisse veerand tundi liiga hilja, silmad punased. Ühelgi tiimiüritusel ta enam ei käi, sest on vaja uut silmarõõmu mööda kinosid ja restorane talutada, ning nalja ei viska, sest vahib lõuna ajal pühendunult oma telefonis tüdruku pilte.

Hmm, silmad on punased, jah? Noh, kui ta just jooma pole kukkunud, on vaene mees öö läbi üleval olnud ja seksinud. Peaksid isegi proovima! Usu mind, kevadel tasub ikka ära armuda, siis pole sul aega oma nina teiste eludesse toppida!

Minu arvates mu naabrid jälitavad mind. Näen neid kogu aeg endaga samal ajal toidupoes. Ka keldrisse teevad nad just siis asja, kui ma oma ratast toon või viin. Mida teha?

Soovitan kolida siia meie juurde maale. Meil on külas nii vähe rahvast alles, et jälitamiseks lihtsalt ei jätku. Kõik noored on suuska tõmmanud ja need viimased pensionärid ei jõua postkastinigi koperdatud, rääkimata siis sinu järel käimisest.

Kui aga kolimiseks veel aeg küps ei ole, siis on kõige mõistlikum väga otsekoheselt olukorda tunnistada. Nii et kui järgmine kord poes kõige punasemaid tomateid välja valid ja naabrimutt mööda jalutab, tõsta kohe käed üles ja hüüa selge häälega: «Ma näen sind! Palun eemalduda! Mul on relv!»

See peaks töötama küll ja mitte ainult naabrid, vaid ka kogu ülejäänud linnarahva sust nii kaugele peletama, et saad uhkes üksinduses edasi elada. Kui pärast poe turvamees tuleb midagi ütlema, siis tee talle selgeks, et sina oled tõeline ohver ja lasku nad sul veidikesekski elada.

Salmele saab saata kirju aadressil naine@postimees.ee

Tagasi üles