Kätlin Konstabel: hilisemas eas emaks saamist ei tasuks karta

Foto: Vida Press

Paljudele naistele on noorest east peale kaude vihjatud või otse hirmutatud, et kui emakssaamist  edasi lükata, võib laps saamata jäädagi, raseduse ja sünnitusega kaasnevad suured jamad ja lapse terviski on kehvem – nii et parem mitte passida ja liiga kaua mõelda, kirjutab psühholoog ja paariterapeut Kätlin Konstabel.

Tõsi ta on, peale kolmekümnendate eluaastate keskpaika läheb titeootele jääminegi järsult keerulisemaks, komplikatsioonid raseduse ja sünnituse ajal on sagedasemad, kromosoomihäirete tõenäosus kasvab. Jah, naised, kes saavad lapsi kolmekümnendate keskel või veelgi hiljem, elavad uuringute järgi suurema tõenäosusega vaat et sajanda sünnipäevani välja, aga see ei tähenda, et lapse saamine eluiga pikendab – aeglasemalt kuluv reproduktiivsüsteem on lihtsalt osa üldiselt vananemisele paremini vastu panevast organismist.

Hoolimata hirmudest ja üha valjuhäälsemalt tiksuvast bioloogilisest kellast lükkavad naised esimesegi lapse saamist aga ometi edasi. Võimalused lapsesaamist rasestumisvastaste vahendite abil kontrollida annavad lootuse enne leida lapsele isaks sobiv partner, end harida ja tööl teostada. See kõik kõlab ühtepidi mõistlikult, ent ometi kaasneb emakssaamise edasilükkamisega naistel tihti süütunne. Mis siis, kui ma ideaalist kümme või veelgi enam aastat hiljem lapse saan ja ei suuda seetõttu olla hea ema? Olen liiga väsinud? Ei leia lapsega sidet, sest vanusevahe liiga suur? Jään vanaks ja haigeks, ei suuda lapsega mängidagi? Karjäärile pühendatud aastad on teinud minust nii enesekeskse inimese, et ma ei oska lapsele tähelepanu anda?

Viimasel paaril aastal on õnneks ilmunud uuringuid, mis võiks murelikke naisi natuke rahustada ja mis annavad võimaluse arutleda küpsemas eas emaks saamise teemal natuke avarama pilguga.

Eelmise aasta lõpus avaldasid Aarhusi ülikooli teadlased uuringu 4700 Taani ema ja nende lapse kohta, kus leidsid, et vanemate emade lastel oli vähem käitumuslikke, sotsiaalseid ja emotsionaalseid probleeme. Laste keele ja sotsiaalne areng leiti olevat positiivses seoses emade vanusega, haridus ja rahalised võimalused rolli ei mänginud. Küpsemas eas emad ei ole lastega selle uuringu tulemuste põhjal ka nii karmisõnalised ja füüsilist karistamist kasutavad nad samuti vähem. Ema vanus oli seotud ka tema psühhosotsiaalse heaoluga nii raseduse ajal kui ka vahetult peale lapse sündi. Taani teadlased seletavad tulemusi emade psühholoogilise küpsusega – emad on õppinud emotsionaalselt endaga paremini toime tulema, nad on üldse rahulikumad, tolerantsemad väikeste jamade suhtes ja suurema tõenäosusega on neil ka stabiilsemad paarisuhted. See kõik teeb neist suurema tõenäosusega lapsevanemad, kes on vähem ärevad ja seega turvalisemad.

Emade vanust ja laste hakkamasaamise erinevaid ennustajaid on aga uuritud ka vanemliku käitumise eripärasid kõrvale jättes. Mikko Myrskylä Max Plancki Demograafiliste Uuringute Instituudist ja Kieron Barclay Londoni Majanduskoolist avaldasid 2016. aastal ajakirjas Population and Development Review uuringu, kus 1,5 miljoni ajavahemikul 1960-1991 sündinud Rootsi mehe ja naise puhul püüti kindlaks teha seost ema vanuse ja laste pikkuse, füüsilise vormi, gümnaasiumihinnete ja üldise haridusliku edasijõudmise vahal. Pikkus ja füüsiline vorm viitavad teadagi tervisele, haridus ja vaimsed võimed aga üldisemalt karjäärivõimalustele ja elus toimetulekule. Selgus, et lapsesaamist isegi kuni 40+ vanusesse edasi lükanud emadel olid pikemad, paremate koolihinnetega lapsed ja nad õppisid ka tõenäolisemalt edasi ülikoolis. Võrreldi ka õdesid-vendi (ikka selleks, et keskkonnategurite ja geneetilise variatiivsuse mõju kontrolli all hoida) ja leiti, et kui samadel vanematel sündis kahekümneaastase vahega kaks last, siis hiljem sündinu pühendas keskmiselt üle aasta rohkem enda harimisele.

Samade uurimisasutuste teadlased avaldasid 2017. aasta alguses ajakirjas International Journal of Epidemiology analüüsi, kus vaadeldi kolmes suures longituuduuringus osalenud kümnete tuhandete inimeste andmeid. 1958, 1970 ja 2000-2002 sündinud lapsed olid kõik umbes kümne aasta vanuses täitnud vaimsete võimete testi. Kui kahe varasema grupi laste puhul olid testi tulemused ema vanusega lapse sünnihetkel negatiivselt seotud (üle 35-aastaste emade lapsed said tõenäolisemalt madalamaid tulemusi), siis viimase kohordi puhul seos muutus ja vanemate emade lapsed tegid testi paremini. Kui arvesse võeti emade sotsiaalmajanduslikku seisu, erinevused kadusid. Teadlaste seletus on järgmine – varasematel aastakümnetel olid vanemas eas sünnitanud emadel kehvemal järjel ja madalama haridusega (mh põhjusel, et naiste hariduslikud võimalused on aastakümnetega üldiselt paranenud).

Mis võiks olla siis nende ja teiste taoliste teadusuuringute moraal? Teadushuvilistele tuletavad nad muidugi meelde, et tänase päeva inimeste käitumisega seotud probleemide mõtestamisel tuleb aastakümneid vanu uuringuid kasutada ikka ettevaatlikult – eluolu on Lääne ühiskonnas sedavõrd muutunud. Naised aga võiks saada siit mõtteainet, et kuigi vanemas eaks emaks saamisega seotud võimalikke komplikatsioone ei tohiks unustada, on laste hea käekäigu juures olulised hoopis muud omadused peale ema vanuse.