Jüri Kolk: usaldusloto

Jüri Kolk. Foto: Sille Annuk

Läksin Balti jaama, panin sõprade-tuttavate jaoks pakiautomaati paar raamatut. Omniva automaat muidugi tõrkus, aga pikema jamamise peale ja pahase klienditeenindaja abiga sai kõik joonde. Eks ma olin ise koba, aga teatud määral tõrkus ka masin. Õnnitlesin ennast, et suutsin mitte hakata klienditeenindaja kallal torisema, et jäin sõbralikuks. Noh, see selleks. Igatahes kulus mul seal omajagu aega ja sel hetkel, kui valmis sain, astus minu juurde üks mees. Tundsin, et sattusin jamasse – kui oleksin kiiremini hakkama saanud, siis oleksin pääsenud. Viivitus oli nagu saatuse sõrm. Mees oli väikest kasvu, mustasilmne ja abipaluv.

«Teate, mul on probleem,» ütles ta. Probleem seisnes selles, et keegi võimur oli tema kontolt mingi summa arestinud. Ilmselt ebaõiglaselt, sest ta oli võimurile helistanud ja talle olla lubatud, et raha vabastatakse homme. Aga mis sellest abi! Homme on hilja! Tema tuli ju linna äri tegema (äriskeemi ma teile edasi ei räägi), aga kuna tema raha arestiti, siis jääb sõit katki. Sõit jääb katki ka otseses mõttes – ta ei saa isegi koju tagasi, sest bensiin on otsakorral. Noh, tavaline petuskeem, ütlete teie. Väga võimalik, aga teate, ma andsin talle lõpuks soovitud summa. Olen seda varemgi teinud, alati jutu eest, mis on mingis mõttes hea. Kusjuures, alati lubatakse tagasi maksta. Olen pakkunud, et võtku niisama, aga seda ei kannata küsijad välja. «Ei, mis!? Ma maksan kindlasti tagasi,» hüüavad nad. «Lihtsalt selline rumal olukord, mõistate, praegu on hädasti abi vaja. Aga raha lihtsalt vastu võtta, see ju ei sobi!»

Muide, see vastus ärritab mind. Kui nad algusest peale mõtlevad mind tüssata, minult raha välja petta, siis miks nad ei võiks võtta seda valelubadust vastu andmata? Äkki kardavad, et mõtlen viimasel hetkel ümber ja keeldun aitamast? Hüüan võidurõõmsalt, et ahhaa, vahele jäite, te ei kavatsenudki tagasi maksta!?