Maarja Kupits: palun selgitage mulle, kuidas te loomapiinamist ikkagi õigustate!

Karusnahafarm Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Ma ei ole rangelt võttes vist eriti keskkonnasõbralik inimene. Ma sõidan autoga, mis põletab (suurel hulgal) fossiilset kütust ja tarbin liha- ja piimatooteid. Aga eelmisel kolmapäeval riigikogus karusloomakasvanduste keelustamise üle hääletamise tulemus, õigemini selle täielik puudumine, hämmastas mind sellegipoolest. Mitte võib-olla «ISSAND JUMAL!»-hämmastas, vaid pigem «ööö… mis asja?»-hämmastas, aga hämming on hämming ja see kestab siiamaani.

Ma saan aru, et raha on paljudele inimestele üks jumal, mida viimse veretilgani teenida, aga ma ei teadnud, et see päris nii sõna-sõnalt käib. Teatud hulgale täiskasvanud inimestele anti midagi, millest väga suur enamus loomasõpradest vaid unistada võib – reaalne võimalus oma tegevusega midagi endast nõrgemate olendite jaoks muuta.

Väike samm ühele inimesele

Sealjuures oleks see võimalik olnud mitte aastatepikkuse jamamise, manifesteerimise ja hullukstembeldamise ohuga, mida paljude loomakaitsjate igapäev endas vältimatult sisaldab, vaid… ühe nupuvajutusega. Pidi lihtsalt vajutama õiget nuppu ja olekski olnud korras. Isegi ühtegi mädamuna ei oleks olnud vaja visata!

Aga ei. Laual oli küsimus, kas keelata elusolendite piinamine, ja väga paljud inimesed, kes on eelnevalt poliitikuna tundunud vähemalt talutavad, kui mitte sümpaatsed, otsustasid seda mitte teha. Ja veel mitmed inimesed otsustasid mitte hääletada või jääda erapooletuks. Tahaks neilt kohe täitsa siiralt küsida, milles asi oli.

Olite seal istungil, kuulasite (no teoorias kuulasite ju?), mõtlesite kaasa ja üritasite sisimas selgusele jõuda, kas keelata piinamine või mitte, ja otsustasite, et… ah, ei hakka. Ei hakka keelama või ei üldse hakka hääletamagi. Las olla. Milles asi oli? Kas rahajumal oli silmad ja südame täiesti välja lülitanud? Mõni veel parem põhjus? Eesti riigi helge tulevik karusnaha ekspordist saadava tulu eest? Üle laipade? Ma loodan, et keegi neist inimestest võtab vaevaks mulle tõsiselt ja siiralt vastata. Lootus on muidugi lolli lohutus.

Vajalik karusloomafarm ehk ohtlik rumalus

Aeg-ajalt olen ettejuhtunud diskussioonide käigus kohanud ka argumente, et need karusloomafarmid on vajalikud, sest – ja see on vaatamata oma täielikule absurdsusele tõsimeeli esitatav väide – need hoiavad liike väljasuremisest. Sest kui need loomad loodusesse lasta, oleks need loomad kas kohe (nii üksikult kui kogu liigina!) plaks surnud või tapaksid kõik ülejäänud liigid maha. Sest loomade arvukust peab reguleerima.

Kõlab muidugi loogiliselt. Kitsas puuris täiesti ebaloomulikes (loomalikes?) tingimustes oma hädise elu lõpuni kügelemine ja seejärel oma nahast loobumine on alati liigi arvukusele hästi mõjunud. Kuidas vabas looduses kohe plaks suremine oleks sellest üksikisendile või koguliigile kuidagi halvem, on veel selgitamisel. On üsna naiivne arvata, et elu karusloomafarmis on loomadele mingi tohutu teene – parem õudne lõpp kui lõputu õudus, ja praegune on kindlasti tegemist pigem selle viimasega.

Samuti on selgitamisel, kas mõne inimese maailmapilt ongi täpselt nii kitsas, et sinna ei mahu peale metsiku ja ühes või teises suunas mõrvarliku looduse ning pisikese puuriga karusloomafarmi mitte mingeid muid võimalikke variante. See võib mõnele kõlada ulmeliselt, aga ka loomade arvukuse reguleerimiseks on tegelikult olemas muid vahendeid peale karusloomafarmide.

Ma tean, et loomade eetilise pidamise ja loomsete saaduste tarbimise kohta on seisukohti peaaegu sama palju kui inimesi, ja seda ka loomaõiguslaste hulgas. Need arvamused varieeruvad alates sellest, et loomadel on samad õigused nagu inimestel kuni selleni, et loomseid saadusi võib tarbida, kuid loomi tuleb sealjuures kohelda loomavääriliselt ja väärikalt.

Parem varblane peos…

Selle loo kirjutamise raames tutvusin ka eelnõu juures arvestatud Eesti Maaülikooli veidi rohkem kui aasta vanuse karusloomakasvatuse uuringu lõpparuandega, milles oli sedagi teemat puudutatud. Kuigi professionaalide koostatud, jäi sealt kõlama üks mõte, millega ma nõustuda ei saa ega taha. Selle kohaselt ei ole karusloomakasvatus ebaeetilisem loomsete saaduste toiduks tarbimisest, mistõttu justkui vaid karusloomakasvatuse keelamisel poleks mõtet.

Minu silmis ei saa eluliselt vajalikku toitu ja hõberebasekraed päriselt ühele pulgale panna. Ja isegi kui saaks, siis see ei tähendaks, et kui kõike halba korraga lõpetada ei saa, peaks maailmaparandamisest üldse loobuma.