Emadepäeva ime: eestlanna leidis Facebooki abil üles 30 aastat kadunud olnud ema

Foto: Erakogu / kuvatõmmis Facebookist

«Kõik otsused ei tule kergelt,» kirjutas Livika Pallo Facebookis laupäeval, 13. mail. «Mõne otsuse tegemiseks kulub ligi 30 aastat, et selleks päriselt valmis olla.» Nende sõnadega algas postitus, mille abil lootis eestlanna üles leida oma ema, kes 1987. aastal vaid paariaastase tütretirtsu maha jättis.

«Täpselt nüüd, emadepäeva aegu, otsustasin oma loo avalikustada,» kirjutas Livika. «Ma ei tea, kas ja kuhu see kõik mind viib, aga ehk leian ma oma hingerahu, et olen vähemalt üritanud leida teed selle naiseni, kes sünnitas mind aastal 1985, märtsi viimasel kuupäeval. 1987. aastal lahkus ema teadmata suunas.»

Livika ema lahkumist ei mäleta, kuna oli siis vaid 2,5-aastane. «Mõned infokillud annavad siiski lootust, et ta võib olla elus. Võimalik, et ta ei taha mu ellu kuuluda, või äkki ta ei olegi võimeline kellegi eest hoolt kandma. Kõik, mis ma tean, on, et ta võib viibida Jõgevamaal.» Iseseisvad otsingud polnud seni naisele edu toonud.

Livika lootis, et kui tema postitust jagatakse, jõuab see ehk emani, kellest teadis ta vaid mõningaid fakte. «Ja ema, kui sa peaks end sellelt pildilt ära tundma, siis tea, et ma olen nüüd natuke suurem ja et sul on üks imeline lapselaps, kes ikka vahel uurib: kus sa oled?!»

Postitust jagati ligi 7000 korda ning emadepäeval teataski Livika Facebookis, et ema on leitud ning nad said ka kokku. Õhtulehele ütles Pallo, et läks vähem kui 12 tundi, enne kui esimesed vettpidavad vihjed ema asukohast saabusid ning lõuna paiku heliseski telefon. «Nüüd on see päev kätte jõudnud,» olnud ema esimesed sõnad Livikale, kes ema lahkumise asjaolusid avalikustada ei taha, kuid kinnitab, et saab emast aru ning nad jätkavad suhtlemist - päev päeva haaval.

«Minu kõige suuremad tänud kõikidele kaasaelajatele, kirjutajatele ja jagajatele. Täna oli see päev, kus sain 32 aasta jooksul ulatada lilled oma emale! Esimest korda oma elus!» ei hoidnud Livika emotsioone tagasi. Valitud lilled - tulbid - osutusid üllatuslikult ka ema lemmikuteks. «Aitäh, et uskusite meisse!»