Tänavuse aasta emaga ei ole lihtne jutule saada, sest Järvamaa haiglas naistearstina töötaval Heli Veeberil on tööd palju ja patsiendid ootavad. 48 tundi enne tiitli kättesaamist tunnistab tagasihoidlik naine, et elu on praegu nagu laulusalmis: «Ma ei maga ja ei söö, teen ainult tööd.» Ühest küljest teeb suur tunnustus naisele rõõmu, teisalt tunnistab ta, et pelgab avalikku tähelepanu.
Aasta ema Heli Veeber: aasta ema valimine näitab, et ühiskond on muutunud (8)
Mis oli teie esimene emotsioon, kui saite teada, et olete valitud aasta emaks?
Mina sain sellest teada eelmisel pühapäeval, kui sõitsime abikaasaga Tartust Paide poole ja mulle helistati tundmatult numbrilt. Ma üldiselt võtan telefoni alati vastu ja tahtsin juba öelda, et vale number. Aga kui Siiri Oviir teatas mulle selle uudise, siis mu esimene reaktsioon oli, et «nalja teete või?». Kui ma küsisin, miks mind valiti, siis ta ütles, et selle eest pean ma tänama oma sugulasi ja sõpru.
Kas te juba teate, kes Teid esitas?
Ma tean, et see oli minu armas äi. Äi on mind hoidnud sellest ajast saadik, kui ma abiellusin. Me oleme alati hästi läbi saanud. Eks laste käsi oli ka mängus. Aga see on toimunud täiesti minu selja taga.
Mis te abikaasa pärast seda kõnet arvas?
Isa oli talle tunnistanud, et ta sellise asjaga hakkama sai ja selle kirja saatis. Äi olevat öelnud, et hoiab praegu madalat profiili – ei julge ennast mulle näole anda. Küll ma räägin temaga, aga ma ei ole end veel kokku võtnud. Ma avalikku tähelepanu väga ei armasta.
Tänavu on aasta ema kampaania pälvinud tavatult rohkem tähelepanu. Mida teie arvate viimasel ajal toimunud avalikust arutelust, kas tuleks aasta ema valimise reegleid muuta?
Leian, et on tore, et arutletakse pealtnäha iseenesestmõistetavatel teemadel. See arutelu on näidanud selgelt, et meie ühiskond on muutunud. Ma arvan, et kui sarnast ettevõtmist soovitakse ka edaspidi korraldada sellisena, et see kõnetaks ja puudutaks kogu üldsust, siis loodetavasti leiab Eesti Naisliit kõiki Eesti naisi ja emasid hoidva ja liitva lahenduse.
Mina olen abielus ja olen kasvatanud üles kolm last. Minu mõlemal tütrel on pered, aga nad ei ole abielus. Aga ma ei arva, et nende pered kuidagi viletsamad on.
Mis on see, mida te kõigile Eesti emadele südamele paneksite? Mis on emaduse puhul kõige olulisem?
Kõige olulisem on olla oma lapse jaoks olemas ja olla temaga koos.
Te olete ise nii ema kui vanaema. Kumb on keerulisem roll?
Need on nii erinevad rollid. Oma laste eest sa vastutad täielikult. Sa pead neist inimesed kasvatama, nad on kogu aeg sinuga. Lapselastega saab rohkem teha neid asju, milleks ehk oma laste puhul aega ja mõnikord ka kannatust polnud. Minu jaoks on nauditav olla nii ema kui vanaema.
Te olete ametilt naistearst ja puutute igapäevaselt kokku tulevaste emadega. Kas emad on Eestis aja jooksul muutunud?
Ma arvan, et ajast aega on emadel olnud samasugune lootus ja soov, et kõik läheks hästi ja sünniks terve laps. Hirme on tänapäeval rohkem, sest loetakse ja räägitakse palju.
Kas teil naistearstina Järvamaal tööd jagub?
Ma teen sünnitusmajas ainult valveid, põhiaja olen polikliinikus ja seda tööd jätkub. Naiste tervis ei ole kehvemaks jäänud, aga on kasvanud naiste teadlikkus ja enda tervisest hoolimine.
Minu tuttavad, kelle vanemad on olnud arstid, meenutavad, kuidas ema tuli valvest ja läks valvesse. Kuidas teil on õnnestunud ühildada suure pere ema roll ametiga, mis nõuab aeg-ajalt öiseid valveid?
Ma ei ole ju üksi, mul on abikaasa. Kuigi ka tema on arst, anestesioloog. Ka tema teeb valveid. Kui lapsed olid väiksed, siis me alati sättisime nii, et üks meist oli kodus. Mulle tundub, et meie lapsed ei ole sellepärast kannatanud. Vähemalt nad ei ütle seda.
Kui teie tütar ütles, et läheb arstiks õppima, siis kas ema süda rõõmustas või ütlesite talle, et see on raske amet?
Seda ma talle küll ei ütelnud. Tunnistan, et ma olin üllatunud, sest ta ei rääkinud sellest enne keskkooli lõpetamist. Hiljem sain aru, et ta töötas aktiivselt selle nimel, et arstiteaduskonda sisse saada.
Kas temal oleks arstina Paides tööd?
Lastearstina tal siin küll tööd ei oleks, aga lastearstil ongi Eestis vähe valikuid. Põhiliselt kas Tartu või Tallinn.
Eestis on viimasel ajal palju räägitud sellest, et meil on liiga palju väikseid haiglaid. Mida teie arvate, kas arstiabi peaks koonduma suurtesse haiglatesse?
Kõigil inimestel ei ole võimalik käia kaugel arsti juures. Mingisugusel tasemel peab arstiabi jääma ka väiksematesse kohtadesse. Ma ju näen, mis toimub. Kaugemalt arsti juurde tulevad inimesed peavad selleks tegema kokkuleppeid töö juures ja ka oma perega. Kui mõni patsient tuleb Paidesse kusagilt kaugemalt, siis ma proovin alati sättida asjad nii, et ta saaks võimalikult palju ühe päevaga ära teha ja ei peaks enam teist korda tulema.
Heli ja Tiit Veeberi peres on kolm tütart. Tallinna ülikoolis töötaval tütrel Eva Veberil on ühe-aastane poeg Ivo. Tallinna lastehaiglas arstina töötaval tütrel Liisil on kaheaastane poeg Paul ja kaheksa-aastane tütar Ada. Noorim tütar Elsa on hispaania filoloog ja tõlkijana.