Ilmselt oleme kõik seda teinud – rääkinud edasi mahlaka kuulujutu või kuulanud innukalt kedagi teist klatšimas. Võime seepärast end küll veidi süüdi tunda, kuid jätkame ikkagi lobisemist.
Miks armastavad naised klatšida?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikkuses on 80 protsenti igapäevastest vestlustest puhtisiklikud, olles pigem klatš kui midagi muud, selgus Inglismaal asuva Surrey ülikooli psühholoogiaõppejõu Nicholas Emleri 2009. aasta uuringust, kirjutas Womans Day.
Peamine põhjus, miks meil kõmust kunagi küllalt ei saa: «See on vastupandamatult lõbus,» ütles filosoofiaprofessor Frank McAndrew. Antropoloog Helen Fisheri sõnul ongi meile olemuslik selliselt mõelda.
Värske kuulujutu puhul reageerib meie aju selle uudsusele samamoodi nagu igale uuele ja põnevale kogemusele, kergitades dopamiini (aju kemikaali) taset kehas. «Dopamiini tulvaga kaasnevad energia ja entusiasm,» sõnas dr Fisher.
Miks me klatšime?
Lühidalt: et inimestest aru saada. Kuna me ei tea kunagi, mida teised tegelikult mõtlevad, siis jõuame nendelt ja nendest infot kogudes kõige lähemale sellele, et nende peas toimuvat mõista. Rääkimine, isegi kui see tähendab keelepeksu, on oluline vahend inimeste tundmaõppimiseks läbi teiste inimeste, ütles filosoofiaprofessor Susan Hafen.
Kindlasti on selleks paremaid viise, kuid me tõesti ei saa sinna midagi parata. Mõtle sellest kui ellujäämisinstinktist: selleks, et ellu jääda ja toime tulla, pidi meie esivanematel olema ülevaade kommuuni siseelust – kellega on neil kindel jahile minna ja kes sobib paariliseks. Klatšiga leidsid need küsimused vastuse.
Me ei vaja kuulujutte ellujäämiseks nagu meie esivanemad, kuid need aitavad meil välja selgitada, keda usaldada ning kellest eemale hoida. See on võimalus oma keerulises suhtevõrgustikus navigeerida, selgitas Oxfordi ülikooli kognitiivse ja evolutsioonilise antropoloogia instituudi direktor Robin Dunbar.
Teisest küljest klatšime ka seepärast, et endast rohkem teada anda. Mingi kuulujutu kohta enda seisukoha avaldamine näitab sinu tõekspidamisi. Lisaks saad teada, kas inimene, kellega koos klatšid, ühineb sinu arvamusega. Detaile arutades jagate ja kinnitate dr Fisheri sõnul tegelikult oma väärtushinnanguid.
Kuulujuttude plussid
Lisaks sellele, et klatšides vabaneb dopamiin, mida tuntakse tujutõstva kemikaalina, kerkib lobisedes samuti progesterooni tase – hiljutise Michigani ülikooli uuringu kohaselt vähendab see hormoon ärevust ja stressi. Heaolu tõstab lisaks see, et klatšimine muudab meid lähedasemaks. Dr Fisheri sõnul tugevdab koos naermine ja nutmine omavahelist suhet.
Ning kõlakate vahetamine töö juures annab sulle eelise. Inimressursside juhtimise ühingu 2008. aasta uuringus leiti, et majandussurutise ajal suurenes 54 protsendi osalejate sõnul aastaga kontoriklatši levik eelseisvate koondamiste kohta.
Seega ei anna kolleegidega lobisemine vaid kasulikku igapäevast infot, vaid võib hoida kursis ka enda töökoha kindlustatusega. Filosoofiaprofessor Emrys Westacotti sõnul kuuleb kuulujuttude läbi asju, mis muidu avalikuks ei tuleks. «Sellise informatsiooni kohta pole ametlikku memo, ometigi peavad inimesed seda teadma,» ütles Westacott.
Veel üheks plussiks on see, et klatš hoiab meid ohjes. Florida osariigi ülikooli 2004. aasta uuring näitas, et see õpetab meile, mida oodatakse ja peetakse normaalseks ning hoiab meid tegemast vastupidist. «Mõistmine, et sinust võidakse rääkida, ennetab ebasobivat käitumist,» sõnas dr McAndrew.
Kuulujuttude miinused
Ei tule ilmselt üllatusena, et klatš võib haiget teha - eriti, kui tegu on mustamisega, mille ainuke eesmärk on kedagi maha teha. Dr Westacotti sõnul võivad kuulujutud tõsiselt kellegi mainet kahjustada.
Sotsiaalmeedia tõttu levib kõmu nüüd märksa kaugemale ja kiiremini. «See võttis varem palju kauem aega, et informatsioon jõuaks punktist A punkti B,» märkis Westacott. «Tehnoloogia on edasi arenenud kiiremini, kui meie võime seda hallata.»
Westacotti sõnul on privaatsuse piirid nihkunud. Ta rääkis, et vanemad inimesed imestavad sageli, mida kõike on noored valmis avalikustama ning selline vabatahtlik avameelsus viib probleemideni... Lekitad sotsiaalmeediasse pildi, kus keegi on purjus ja järgmiseks ei saa see inimene soovitud tööd või ei võeta teda ülikooli vastu.
Lahendus on enesekontroll. «Kui kahtled, ära tee!» soovitas dr McAndrew. «Alati saad hiljem midagi öelda, kui tahad, aga juba välja öeldut tagasi võtta ei saa.» See, kui tead mõnd kuuma kuulujuttu, ei tähenda veel, et pead kõlakat levitama.
Kaalu plusse ja miinuseid, enne kui midagi ütled. Küsi endalt: «Kas sellest rääkimine kahjustab kedagi või on see lihtsalt hea süütu nali? Vastus näitab sulle suunda.