/nginx/o/2017/05/12/6652805t1h1fdf.jpg)
Ma ei kannata soolisi stereotüüpe. Punkt. Täna kihvatas poes kassajärjekorras seistes, kus ajakirjariiulis laiutas suur valik elamisjuhiseid jagavaid naisteajakirju. Kuidas võrgutada meest, olla hea kokk, kuidas hoida kodu korras ja veel mõned õpetlikud sisuvihjed mehe rahuldamiseks, kiireks kaalulanguseks ja suhte hoidmiseks. Kõik puhtalt naise mured, eks.
Samamoodi hõõrub mu ettekujutletavat konnasilma suhtumine, kui mees, kes kirglikult ei remondi, ehita, juhtmeid ei vea ning torutöödes ei orienteeru, saab külge sildi kui ärahellitatud siidikäpp. Vanasti, vot siis olid ikka mehed kuldsete kätega, nüüdse aja mehed on aga puhta ekraani taga kasvanud ja ei oska naelagi seina lüüa. Ma ei tea, kus need kohad on, kus seda va naelutamise kunsti nii väga vaja läheks, ma küll oskan, aga minu koduseintesse midagi naeltega ei käi. Elektri vedamisel nõuab kaine mõistus ja minu teada õnneks ka seadus, et sellega tegeleksid spetsialistid ja remont, noh, mind ka ennast ei huvita tapetseerimine ega vuukimine.
Täpselt nii jabur kui eeldus, et mina oskaksin seda kõike, lisaks valdaksin kõiki käsitöökunste niplispitsist ikebana ja korvipunumiseni. Milleks, kui ei huvita? Tänapäeval teenib mitteoskaja loodetavasti oma ajudega piisavalt, et vajadusel suudab spetsialisti kutsuda ja asi korras. Äkki peaks veel iseendal hambaid ka ravima, siis oleks alles wow-oskustega tüüp, mitte mingi pehmete kreemitatud kätega tööpõlgur.
Mehel pole vaja koristada?
Veel hiljuti muigasin mõrult üht kohalikku kurikuulsat realityshow’d vaadates, kus üks noormees tutvustas oma kodu ja rõhutas mitu korda vabandavalt, et see pesa vajaks hädasti naise kätt. Kes sätiks, kujundaks ja korras hoiaks. Võrdõiguslik naine minus röökis mõttes kaasa, et säti ise oma kuradi kardinaid ja pühi tolmu, sa seksistlik siga! Kui mina oma sassis korteriga kuskil avalikkuse ees esineksin, saaksin külge lohaka naise tiitli, kes on laisk ja iial mehele ei saa. Kedagi ei huvitaks kurblik soig, et kuskil on mingi nn klassikaline meestetöö tegemata, näiteks liist paigaldamata või juhe ohtlikult rippumas. Arusaamatu meheksolemise privileeg. Kus nüüd võrdsus on?
Mäletan üht enda sünnipäeva, kus naabripere esines jutti mitme nii tüüpilise plämaga, et ajas jooma. Naine teatas, et tema on ikka nii nii hooliv, märkab ja kiidab alati, kui mees on nõud ära pesnud. Ei osanud muud vastata, kui avaldada tänu oma kaasa üle, kes on õnneks rohkemaks võimeline kui nõudepesu ja mul tõesti ei tule pähe seda eriliselt rõhutada. Veidi hiljem esines naabrinaine ka avaldusega, et kui tema mehega midagi juhtuks, no näiteks jääks ratastooli, oleks ta täiesti nõus kasvõi ise tööle minema. Kujutate ette, naiselt selline ohverdus, lausa nõus tööle minema!
Mu praegune meeslemmik pole ka kodutöödes eriline kunn, aga jumal tänatud, ta ei nõua seda ka grammikestki minult. Pesu peseb enda kodus, süüa eriti ei tee, sest ei oska ega huvita. Selle eest on aga nõus alati poes käima, lõpmatult võikusid sööma ja meile toitu koju tellima, sest ka mina ei pea, kui ei taha, viitsi ega jaksa. Kui koristan, küsib alati, kas ja kuidas aidata saab, no kõrgelt lasen tal tolmu võtta vahel ja kardinapuid alla tõsta, aga kuna mulle meeldib koristada üksi olles, pole ka see probleemiks. Ei mulise, kui mu kleit kaks päeva põrandal vedeleb. Vahel tõstab üles, aga ei pirise ega torma mu garderoobi ringi tõstma. Mina rahul, tema rahul, kõik hästi. Töötab!
Kus ma naiste eelist täiega hästi ette kujutan, on arulagedate pick-up line’ide esitamine ja tulemuslikkus. Kui mees esitab naisele lameda küsimuse «ilusad kingad, seksida tahaksid?», saaks ta tapva pilgu osaliseks, käekotiga vastu pead või muud taolist, skoorimise võimalus jääks igatahes üsna lahjaks. Kui aga naine mehele sarnastel tingimustel sama küsimuse esitaks, oleks tõenäosus seksi saada oluliselt võimsam. Mitte et see äge privileeg oleks.