Mees mõtiskleb: joo ennast täis ja siis näed, kes sa oled?

Pilt on illustreeriv. Foto: Vida Press

Keegi lausub või kirjutab mingi sõnakõlksu või lause, mis paneb korraks muigama – eks ta viskab nalja või niisama suusoojaks ütleb, aga mida aeg edasi, seda tihedamini hakkab see meenuma ning üha tugevamalt võiks öelda, et lausa häirima, sest selles pisikeses lauses oli suur ja tähtis sõnum, mida esialgu päriselt ei märganud, ei teadvustanud või lihtsalt ei tahtnud seda teha – halb eelaimdus. See ütelus on justkui lühike ja esmalugemisel keskpärasena tundunud lühinovell, mis aga hakkab ennast avama alles hiljem ja siis saad aru, et seal taga on mitme paksu romaani jagu tõde ja sama palju õigust, mõtiskleb meie lugeja Franz.

«Ja sa kirjuta mulle mõnikord, kui aega saad ja tahad, ikka PÄRIS kiri ka,» lausus kirjas mulle lapsepõlvesõber, kellega õnneks ei ole selline traditsioon nagu üksteisele kirjutamine veel hääbunud. Ehkki olen teinud ühe väga suure möönduse: selliseid päris kirju, kus kirjutan käsitsi paberile, selle panen ümbrikusse ja ümbriku saadan sihtkohta teele, jääb järjest vähemaks. Proovin kord aastas – kasvõi jõuludeks – ikka ühe päris kirja kirjutada, aga tunnen ka, kuidas ma ise, kes olen ikka tugev vastuvoolu ujuja, lähen allavoolu ja just selles mõttes, et trükin teksti arvutisse ja saadan interneti postiteenust kasutades ära.

Ei mingit ihu ja hingega paberile «pressitud» tähti, vaid tuim ja anonüümne (ega 100-protsendiliselt me tegelikult ju ei tea, kes neid klahve teisel pool toksib, sest lihtsamaid kirjakesi suudavad robotid ka genereerida) klaviatuuri klõbistamine. Aga üks asi on nagu ikka päris kirjal: mina saadan kirja ära ja vastaspool vastab siis, kui tahab, kui aega on ja õigeks peab. See võib olla kaks tundi, päeva, nädalat, aga ka kaks kuud. Me arvestame sellega ja ei hakka «tšättides klähvima», et miks sa juba ei kirjuta? Selles mõttes on nagu vanasti ja «päriselt päris»: saadad kirja ära ja siis hakkab ootamine, vahel päris pikk aeg; ja keegi tõblema ja rabelema ei hakka. Aga «päris kirja» all ei mõelnud mulle kirjutaja ei sulge, paberit, kirjatuvi ja muud sellist, vaid hoopis... kirja sisu. Päris kiri päris muredega ja päris rõõmudega.

See kummitab mind, sest kirjutan jõudumööda ikka mõned laused n-ö päevaraamatusse ja olen avastanud, et kirjutades kalkuleerin: ma ei lase «ajust otse» mõttel tekstina paberile, vaid valikuliselt ja sisuliselt natuke valetades, sest... PÄRIS tunded ja päris mõtted on kohati nii räigelt masendavad ja mõnikord nii lapsemeelselt optimistlik-naiivsed, et endal hakkab lausa häbi sellist maniakaaldepressiivse alatooniga elukontekstist väljarebitud fragmentide kogu tekitada.

No mis mõte on sellist jama ülesse kirjutada, endalgi lugedes halb tunne, äkki veel keegi kunagi loeb ka... Aga kas siin ongi võti, et kardan, et keegi loeb neid ja võib minu vastu ära kasutada? Sellisel mõttel on natuke iva sees ka, sest kunagi on lähedane inimene leidnud minu päeviku ja sellest ikka korralikult pöördesse läinud ja siiani on vastik tunne sees, et keegi luges minu PÄRIS tegudest ja mõtetest. Miks pidin nii neetult avameelne olema? Ei mingit peenikest filosoofiat, vaid labane teiste poolt kontrollitavate faktidega täispikitud kroonika, tihti muidugi negatiivse alatooniga.

Selline turvaline ja keskmine kulgemine ei tekitagi emotsioone, et neid kirja viitsiks panna, ikka peab midagi juhtuma. Võib ka positiivset juhtuda, näiteks suur armumine. Siiani imestan vanu ülestähendusi lugedes, et ei tea, kas see ikka mina olin? Mõni vist kahtlustas, et ma tarvitan afetamiini või muid aineid, mis annavad tohutut tegemistahet, energiat ja rõõmsameelsust, aga mingeid väliseid aineid polnud, olid ainult need, mille produtseris minu enda aju ja  keha ühe tüdruku naeratuse mõjul.

Kuidas sünniks PÄRIS kiri?

Niisiis, PÄRIS kiri... Seda ei tule kunagi, see sünniks alles siis, kui leiutatakse seadeldis, mis seob minu mõtted arvutiga, ehk siis arvuti loeb minu mõtteid ja kirjutab nendest teksti, või veel võimsam: loo minu mõtetest jooksvalt videopildi ilma redigeerimis- ja kustutamisvõimaluseta, st mis mõeldud, see ka salvestatakse ja nii see jääb. Mõtlemine sellele ajab juba pea valutama, küllap ka lugemine, sest see oleks PÄRIS. Samas oleks siis maailm ka pöördeliselt muutunud: mõttelugeriga saavad romaanid ja pikad filmid valmis kiiresti, sest «üks ajugeenius istub juhtmed peas ja see läheb otse arvutisse filmiks või romaaniks».

Kas see, mis kirjutasin, oli päris? Ei, sugugi mitte, sest ma olen seda üle lugenud, parandanud, iga lause on mingil määral kalkuleeritud, on mõtteid maha tõmmatud, on neid juurde mõeldud. Algne plaan oli hoopis teine. Mis otsast see siis päris saab olla? Tahate päris mõtteid teada? Siis peate mind hüpnoosi alla panema või täis jootma, sest juba ammu öeldi, et jooda mees täis, siis näed, mis ta on. Aga siin on üks oht: järgmisel päeval sa mitte ei hädalda, et rääkisid kõik hinge tagant välja, vaid oled kõigest sellest ehmatanud, mis sa ISE tegid ja rääkisid, nagu ei tunneks iseennastki päriselt. No ja kuidas saaks siis üks inimene PÄRIS kirja kirjutada, kui päriselt ei teata endastki suurt midagi, rääkimata sellest, et kõik PÄRIS kirja saaks.

Üks ütelus tuleks ringi teha: joo ennast täis ja siis näed, kes sa oled! Mõned kasutavad seda suhteliselt räiget võtet võitluses alkoholismiga: lepitakse usaldusväärsete inimestega kokku, et kogu seda pulli filmitakse ja lindistatakse ning see PÄRIS pilt endast võib olla nii jube, et sellest saab viimane piisk karikas, et lõpetada joomine. See oleks iseenda tellimusel iseendast vändatav reality show, võib-olla et esimene PÄRIS, sest keegi ei ütle midagi ette, salvestatuga ei manipuleerita, st ei lõigata ega monteerita, rääkimata eriefektidest. Te ise oletegi üks suur eriefekt – joobes, jube ja ettearvamatu tegelane!

Ja eelkõige võib närvi ajada see masendav jõuetus: ma ei suuda absoluutselt varjata, kes ma PÄRISELT olen! Kainelt me seda suudame ja arvan, et paljud seda ka teevad. Iga päev ja terve elu. Ning tavaliselt just siis, kui enam ei suudeta teeselda, hakkab juhtuma... ja mitte vähe.

Niisiis tasub olla ettevaatlik, kellelegi päris kirja kirjutamisega ja ka nõudmisega seda kirjutada, sest see võib purustada meie ehk kõige suurema inimliku kaitsekilbi: minu mõtted on kaitstud, st keegi ei saa neid lugeda-jälgida ja ma ka olen kaitstud teise inimese mõtete eest, st ei ole võimalik lugeda teise inimese PÄRIS mõtteid ja ei ole võimalik ka mind selleks sundida. Mina jagan teistega ja teised minuga neid mõtteid, mida laseb läbi enesetsensuur, viisakus ja taktitunne.